Urve Palo: Pooldan väga, et inimesed abielluksid

Need sõnad neli korda ministriametit pidanult kehtisid tema aja kohta valitsuses, nagu kehtivad küllap nüüdki: «Kui konkureerivad erakonnad võtavad sinu vastu sõna, tuleb seda üldjuhul võtta komplimendina. Järelikult jääd jalgu, oled ohtlik, ja nad üritavad teha kõik, et sind maha tampida. Kui sa jalgu ei jää, kui opositsioonil on sinust ükskõik, siis nad ei viitsi üldse sinu teemal sõna võtta.»

Kui nüüdsetes ja äsjastes põnevust tekitavates küsimustes keegi pädevalt ja elukogenult sõna sekka võiks öelda, oleks üks sellistest kindlasti Urve Palo, kes on neljal korral pidanud ministriametit ning enne seda juhtinud keerulistel aegadel suurt ettevõtet – nagu ta juhib praegugi, kaks aastat pärast poliitikast taandumist.

Ministrikohalt omal soovil ära minna – Palo teab, kuidas see käib.

Taluda ajakirjanduse ja opositsiooni korraldatud nüpeldamist – Palole samuti tuttav tunne.

Mis moodi ületada ühiskonnas süvenenud lõhesid – Palo on pidanud sellega tegelema.

Koroonaajal mitmesaja töötajaga ettevõtet elus hoida – Palo on pidanud ka sellega vaeva nägema.

Ja kirgi küttev kevadeks kavandatud referendum – Palol on muide ka abiellu jõudmise teemal isiklikku kogemust jagada.

*

Aga algatuseks hoopis Mailis Repsi autoskandaali teemal:

Eemalt vaadates tundub autojuht või kauni vaatega kabinet kadestamist väärt luksus, aga kui sellega kaasnevad enamasti 12-tunnised tööpäevad koos töiste nädalavahetustega, tähendab ministri töö ka suurt ohverdust oma eraelu arvelt. Eks Mailis Repsi auto kasutamise lugu räägibki sellest, kuidas kõige selle keskel ellu jääda nii, et töö saaks tehtud ja eraelu elatud.

Esmalt, konkreetsest inimesest rääkides: hindan Mailis Repsi väga. Ta on oma tööle, Eesti riigi teenimisele pühendunud ja kompetentne poliitik. Kui see panna nüüd konteksti tema emarolliga, üksi kuue lapse kasvatamisega, on see ikka hullumeelne väljakutse. Puhtinimlikult mõistan hästi, miks asjad on nii, nagu nad on. Ühtlasi loodan, et see teema aitab meil kõigil märgata ja mõista, kui raske on üksikvanemal tänapäeva ühiskonnas.

Teine asi on kehtivad seadused ja muud reeglid. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas nõuda, et minister hommikul kodust autosse istudes ja tööle sõites ei tohi seda ressurssi jagada oma lastega, kelle koolitee viib samas suunas. Mulle tunduks selle nõudmine tõtt-öelda veidi silmakirjalik.

Minu arvates tasuks küsida, kuidas oleks Eesti riigile kõige parem. Jah, me muidugi ei taha, et ministrid riigi rahaga prassiksid ja priiskaksid. Me ei taha ka, et ministriteks saaksid ainult inimesed, kellel puudub perekond ja isiklik elu. Samas kindlasti tahame, et iga minister teeks oma tööd maksimaalselt tulemuslikult. Oleme siiani kokku leppinud, et autojuhiga liiklemine aitab kokku hoida nii aega kui närve, suurendab ministri turvalisust. Samas on autojuhi töökoormus väga hüplik ja pikemate koosolekute ajal lüüakse tundide viisi niisama aega surnuks.

Üks võimalus on nõuda aastaid kehtinud reeglite täpset järgimist. Aga siis võiks tööandja ehk riik tagada ka selle, et ministrilt oodatav panus ehk tööaeg mahuks enam-vähemgi tavapärase kaheksa tunni piiridesse. Ei hilisõhtuseid ületunde, ei nädalavahetusi. Mulle tundub, et see variant ei ole ka parima tahtmise juures teostatav. Seetõttu võiksime hoopis leppida ühiselt kokku, et tegemist ei ole niivõrd ministri auto ja autojuhiga, kuivõrd ennekõike ministri abiga, kelle esmaülesanne on tagada ministrile maksimaalne aeg oma põhitööle keskendumiseks.

*

Katke intervjuust:

Kuidas nüüd, uue koroonalaine puhul võiks valitsus käituda?

Tagantjärele võib ju öelda, et kevadel reageeriti üle. Kas koole oleks pidanud sulgema ja ärisid kinni panema? Aga ma ei heida ühtegi asja ette, sest see oli uus olukord ja hirm oli suur, mitte ainult Eestis, vaid üleüldse. Tõenäoliselt oleksin ise samad otsused teinud, kui oleksin olnud valitsusjuht. Otsuste langetamiseks ju infot nappis ja olukord oli totaalselt uus.

Üldiselt võib öelda, et Eestis vastu võetud otsustes on mänginud tugevat rolli eestlaste talupojamõistus ja kaks jalga maa peal hoiak. Meil ei ole mindud emotsioonidega kaasa nii nagu paljudes teistes riikides, kus mõnel pool kehtestati koguni komandanditund. Praegu on ka ministrite sõnavõtud rahulikud, tehakse kõik, et hoida ärisid ja ettevõtteid sulgemise eest. See oleks majandusele halb: me ei jõua enam kinni maksta palgatoetusi sellisel moel nagu kevadel, ja kui ei maksa, oleks see katastroof. Lisaks, kui sunnid inimesed jälle koju, siis see stress ei mõjuta ainult vaimset tervist, vaid lõpuks ka füüsilist.