Eiki Berg: võitjad, kaotajad ja Karabahhi sõja järelmõjud

Eiki Berg Foto: Margus Ansu

Karabahhi sõja järgne uus reaalsus tõotab tulla ohvrirohke, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg.

Käesoleva aasta 10. november läheb ajalukku. Sel päeval sõlmitud relvarahu lõpetas aktiivse sõjategevuse, kuid ei toonud kestvat rahuseisundit. Nüüd ja edaspidi peaksid Venemaa rahuvalvejõud tagama tülipoolte eraldatuse. Samuti konserveerima uue «tasakaalupunkti» ja sõjamasina tekitatud reaalsuse Mägi-Karabahhis. Paraku sellest ainult ei piisa. Vaja on ka tagada Kelbajari/Karvachari, Lachini/Berdzori ja Agdami piirkonna üleandmine Aserbaidžaanile, sinna jäävate kultuuriväärtuste (Dadivanki kloostri) kaitse ning ainsa mõeldava ühendustee Armeeniaga, nn Lachini koridori turvamine. Armeenlased on sunnitud taanduma aladelt, mis olid peaaegu 30 aastat nende kontrolli all.

11 000 ruutkilomeetrist, mida de facto iseseisev Artsahhi Vabariik kontrollis sõja eelõhtul, on alles umbes üks kolmandik ning seegi rohkem Venemaa protektoraadi mõõtu. Vähe usutav, et kellelgi 100 000 Karabahhi armeenia põgenikust enam kaotatud aladele niipea asja oleks. Läinud on Şuşa​ ja Hadrud. Võib minna ka ülejäänu. Seda juhul, kui armeenlaste vastupanu aseritele jätkub partisanisõjana mägedes, Vene rahuvalvajad ei tule oma ülesannetega toime ning Aserbaidžaani uue rünnaku alla sattunud Stepanakerdi ümbrus valgub armeenlastest tühjaks.