Lõuna-Eesti pritsukuur varjas Tsaari-Venemaa kõrgklassi pildialbumit (8)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/01/7817607t1h9186.jpg)
/nginx/o/2020/03/09/12998982t1hec12.jpg)
21. november 2020, 00:01
Põlvamaalt septembris leitud album sisaldab Koreas ja Jaapanis tehtud fotosid Tsaari-Venemaa diplomaatidest ja kõrgetest sõjaväelastest, aga ka Vene-Jaapani sõjas kuulsust kogunud laeva meeskonnast. Piltide koopiaid võib praegu näha Peterburi muuseumis Kunstkamera Venemaa esimesele Korea peakonsulile pühendatud näitusel.
«Albumi leidis koos tuletõrje protokolliraamatutega Kanepi gümnaasiumi majandusjuht Urmas Kivirand endises kolhoosikeskuses asunud päästekeskusest,» ütles Kanepi kandi ajaloo uurija Milvi Hirvlaane. «See tundus kohe erakordselt huvitav! Lisaks Venemaa konsulaadile Nagasakis jäi silma üks madrustega pilt. Mu abikaasa Endel, kes on sõjateadlane, võttis suurendusklaasi ja tuvastas, et madruste mütside peale on kirjutatud Dmitri Donskoi. Ütles «ahhaa, see oli see soomusristleja, mis Vene-Jaapani sõja ajal 1905. aastal Tsushima lahingus põhja lasti».
Tsushima väin asub Korea ja Jaapani vahel ning suurem osa albumi fotodest ongi tehtud Koreas aastatel 1896–1904, kuid on ka vaateid Jaapanist.
Eesti ajaloolaste hinnangul on tegu väga haruldase ja uhke leiuga, fotodel olevate inimeste ja albumi võimaliku omaniku tuvastamiseks neil aga teadmisi nappis. Postimees pöördus abi saamiseks Venemaa 19. ja 20. sajandi diplomaatilise ajaloo ekspertide ning Korea ja Jaapani ajaloohuviliste ja konsulaatide poole.
Maja, kus varjas end keiser
Albumi esimestel lehekülgedel on mitu fotot praeguse Lõuna-Korea pealinnast Soulist, üle oru paistab Venemaa konsulaadi hoone. Selle ehitas 1890–1891 esimene Euroopa arhitekt Koreas, ukrainlane Afanassi Seredin-Sabatin.
Esimene Venemaa diplomaat Soulis (1885–1897) oli aga Kuramaalt Liepājast pärit Carl Friedrich Theodor von Waeber (1841–1910). Tema Eestis elav järeltulija Erika Veber ütles, et on esiisast näinud vaid üht kehva fotot kunagi Venemaal välja antud raamatus. Nii ei tundnudki naine ära, kas albumi piltidel olevate uhkete härraste seas võib olla ka Waeber.
Igatahes tähendas Venemaa esimese Korea diplomaadi amet suurt väljakutset – tegu oli ühe raskema ja traagilisema ajaga Korea ajaloos, mil riigi anastamise pärast võitlesid kõigepealt Hiina (1894–1895) ja siis Jaapan (annekteeris Korea aastal 1910). Venemaa diplomaatide ülesanne oli tugevdada oma riigi mõju ja suhteid Koreaga ning aidata võidelda teiste riikide sissetungi vastu.
Waeber aitas sõlmida esimese lepingu Venemaa ja Korea vahel, millest said alguse diplomaatilised suhted. Ta sõbrunes Korea valitseja Gojongiga, kes oli Joseoni dünastia viimane, 26. kuningas ja esimene Korea impeeriumi keiser. Kuid Gojongi nõrga iseloomu tõttu oli n-ö halliks kardinaliks tema abikaasa, kuninganna Myeongseong (Min).
Kui Gojong oli sunnitud oma paleest koos pojaga põgenema, leidis ta varjupaiga Waeberi juures Venemaa esinduses.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/20/13487310t1h192a.jpg)
«Täna hommikul kell 7.30 toodi esinduse aeda paar kinniseid naiste kanderaame, mille sees istusid kuningas ja tema vanem poeg naiste riietes,» tsiteerib Vene diplomaatide kirjavahetust Venemaa Teaduste Akadeemia orientalistika instituudi Korea ajaloo ja kultuuri kabineti juhataja Bella Pak oma raamatus Waeberist.
See juhtus 1896. aastal pärast kuninganna Mini võigast mõrva. Jaapanlased ja nende treenitud korealased torkasid naise kõverate mõõkadega läbi ning seejärel põletasid. Kuningas valitseski riiki mõni aeg Vene esinduse majast ja Waeber oli talle abiks.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/20/13487312t1h2ef6.jpg)
Saatkonna hoone suleti 1904. aastal ning võeti uuesti kasutusele pärast Vene-Jaapani sõda. Maja hävis Korea sõja ajal (1950–1953), sellest jäi alles vaid üks torn. 1981. aastal toimunud väljakaevamiste käigus avastati torni alt salaruum ja maa-alune käik, mida legendi järgi kasutaski kuningas Gojong. Ühel albumipildil istuvad rahvariietes Gojong ja tema poeg Sunjong.
Esimese Euroopa hotelli omanik
Põlvamaalt leitud album sisaldab Koreas ja Jaapanis tehtud fotosid Tsaari-Venemaa diplomaatidest ja kõrgetest sõjaväelastest. Piltide koopiaid võib praegu näha Peterburi muuseumis Kunstkamera Venemaa esimesele Korea peakonsulile pühendatud näitusel.
Viimastel fotodel seisab aga 11 inimest Vene esinduse hoone treppidel. Venemaa Teaduste Akadeemia orientalistika instituudi Korea ajaloo ja kultuuri kabineti juhataja Bella Pak, kes on kirjutanud Waeberist raamatu, teda nende hulgas ei leidnud.
Maja kasutati Vene missiooni jaoks. Näiteks, aastal 1899 elas seal sekretär ja tõlkija Evgeni Fjodorovitš Štein (1869-1961).
Tõlkijast Šteinist ja koos temaga Soulis elanud abikaasast Olgast (sünd Katšalova) ei õnnestunud leida nii häid võrdluspilte, et neid albumis tuvastada.
Värvikas diplomaat Narva tagant
Kõige rohkem hakkab Vene missiooni maja ees tehtud fotodel silma 1898. aastal Hiinast Koreasse Venemaa peakonsuliks siirdunud Aleksandr Ivanovitš Pavlov (1860–1923). Läbitungiv pilk, kergelt üleolev poos – rind ees ja kaks kätt püksitaskus, sellal kui teised käsi selja taha peidavad või rinnale risti seavad –, uljalt küljele löödud kaabu... Kõik see viitab värvikale isiksusele.
Mõnede allikate järgi vallandati Pavlov 1905. aastal, süüdistatuna suurte rahasummade raiskamises. Kuna albumis poseerib mees koos kaaskonnaga, võib oletada, et sel ajal oli ta veel ametis. Hiljem sai temast Korea keisri erakorraline ja täievoliline suursaadik. Bella Pak väidab, et koos Pavloviga on fotodel tema abikaasa Irena (sündinud de Planck), kuid ühel 1904. aastast pärit pildil näeb naine siiski hoopis teistsugune välja.
Praeguse Venemaa saatkonna esindaja Daniil Tšehlan arvas, et see naine on hoopis Emma Kroebel – Korea kuninga tseremooniameister, kes kirjutas hiljem Koreas elatud ajast raamatu.
Selgust toonud vaimulik
Ühe vihje järgi võivad vähemalt albumi viimased fotod pärineda aastast 1900. Sama aasta jaanuaris saabus Souli Hristofor Petrovitš Štšetkovski ehk arhimandriit ja hilisem piiskop Hrisanf, kellest sai esimene õigeusu misjoni juht Koreas. Ta pühitses sisse Korea esimese õigeusu kiriku – see asus peakonsul Pavlovi eluruumides, kuhu mahtus 60 inimest.
Štšetkovski polnud esimene vaimulik, kes saadeti Souli, kuid varasem delegatsioon ei jõudnud üle Korea piiri. Temal see õnnestus ja ta on ka mitmel albumifotol. 1903. aastal püstitati Soulis Korea esimene õigeusu kirik.
Uhke kindralmajor ja ordenitega saadikud
Ajaloolane Jüri Kotšinev ütles fotodelt ära tundvat Alexey Shpeyeri (1854–1916), kelle Vene tsaar tahtis nimetada Waeberi asemele juba 1895. aastal. Kuna aga Gojong soovis oma sõbra Waeberi jätkamist, sai Shpeyer hoopis Venemaa suursaadikuks Jaapanis ning pääses Koreas ametisse alles 1898 pooleks aastaks. Shpeyerist leiab internetiavarustest vaid ühe väga kehva foto, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas ta on ka mõnel albumifotol. Ühel fotol on sõjaväevormis mehed koos kahe naise ja Vene armee kindralmajori mundrit kandva vanema habemikuga. Teisel fotol on nad laeval, mis on ilmselt Dmitri Donskoi – paremal seisev mereväemundris habemik sarnaneb nagu kaks tilka vett kellegi Dmitri Donskoi ohvitseriga, kes poseerib ühel internetist leitud fotol ameerika fotograafile.
Õukonna tantsijad, keiser ja Jaapani vaated
Albumist leiab veel Korea ülikuid, naisi-lapsi, aga ka kaadreid ülivaesest külaelust. Orientalist Martti Kalda juhtis tähelepanu uhkemate hoonete katuste mõlemas otsas asuvatele korstnakestele. «Korealased leiutasid põrandaaluse kütte ja olid selle üle väga uhked,» selgitas ta.
«Fotodel olevate koloniaaleurooplaste kohta on riiete järgi raske midagi öelda, nad nägid tol ajal üsna sarnased välja. Nad olid väga kinni Euroopas, näiteks kandsid isegi kuuma ilmaga villast aluspesu ja ülikonda – kartsid, et muidu peetakse neid kohalikega sarnasteks.»
/nginx/o/2020/11/20/13487314t1habe4.jpg)
Ühel pildil on Souli vene kooli õpilased koos direktori Nikolai Nikolajevitš Birjukoviga. Kool avati 1896. aasta alguses ja Birjukov oli esimene vene keele õpetaja Koreas, ühtlasi diplomaat ja sõjaväeluure korraldaja.
Osa õpilasi sattus pärast Korea kooli Vene õppeasutustesse ning nad kutsuti Vene-Jaapani sõja ajal (1904–1905) sõjaväeluure heaks töötama.
Huvitavad on paljud vaated: Souli tänavad, Jaapani Nagasaki laht, sadam, Venemaa konsulaat, Korea Gyeongbokgungi palee ning residents, kus tapeti kuninganna. Aga ka Korea kõrgemast klassist pärit isikud, kisaengid (idamaine versioon kurtisaanist), õukonna tantsijad jne.
Orientalist Martti Kalda: «Nagasaki linna euroopalikud hooned hävisid ilmselt 1945. aastal, kui ameeriklased viskasid linnale aatomipommi. Pomm plahvatas lahe kohal ja lööklaine purustas linnast kolmandiku.»
«Ilmselt pani fotod hiljem albumisse inimene, kes ei teadnud nende õiget ajalist järjestust,» lausus Saksamaa Erfurti ülikooli emeriitdotsent Korea-Saksa kultuurisuhete ajaloo alal Sylvia Bräsel. Tema sõnul võib olla tegu erareisil tehtud fotodega – sellele viitavad tollal tavalised turistiriided (valged rõivad, panamakübarad jne).
Bräsel kinnitas, et fotod on tehtud 1900. aasta paiku. Osa fotodest on piltpostkaardid (värvitud) ja kujutavad eluolu, osa kuninglikku perekonda. Kõige huvitavamad tundusid talle mereväelaste fotod, kes ilmselt olid tuttavad saatkonna töötajatega.
Varandusejutuga peteti välja 7,6 miljonit dollarit
«Üks albumi omanike kandidaate võib olla mõni laeval Dmitri Donskoi teeninud ohvitser, kes maal viibides külastas ka Jaapani ja Korea sadamalinnades elanud vene ning kohaliku kõrgkihi hulka kuulunud tuttavaid. «Sellised külaskäigud olid toona laevade ohvitserkonna hulgas tavapärased ja see selgitaks ka asjaolu, miks on albumis just Dmitri Donskoi meeskonna pildid,» ütles Tartu Ülikooli Eesti ajakirjanduse ajaloo ja Jaapani ajaloo lektor Ene Selart.
Venemaa Korea-saatkonnas arvatakse, et foto soomusristleja Dmitri Donskoi meeskonnast võib olla tehtud 1896. aasta 29. aprilli ja 11. juuli vahel. Sel ajal oli alus ankrus Tšemulpo (nüüd Intšhon) sadamas. Meeskond suunati Vene esinduse majja, et kaitsta Korea kuningat pärast kuninganna tapmist. Tol ajal asus Korea ja Jaapani lähedal mitu ristlejat, mille meeskonnaliikmed käisid maal näiteks korealasi õpetamas.
Vene-Jaapani sõja ajal otsustas meeskond laeva ise uputada, vältimaks selle sattumist jaapanlaste kätte. Meremehed aga pääsesid maale, selles aitasid neid kohalikud korealased.
Lõuna-Eestist leitud albumi fotodel pole ilmselt siiski sama meeskonna liikmed, kes läksid saatuslikku Tsushima lahingusse. Mitmed nende järeltulijad, kes elavad Venemaal, sugulasi Koreas tehtud pildil ei tuvastanud.
2018. aastal teatas Lõuna-Korea firma Shinil Group, et Dmitri Donskoi leiti Ulleungdo saare lähedalt 430 meetri sügavuselt. Jutuga, et laeval võib olla 200 tonni kulda, meelitas Shinil Group investoritelt aluse ülestõstmiseks välja 7,6 miljonit dollarit. Tegu oli petistega ning nende ninamehed pandi aasta pärast Lõuna-Koreas vangi.
«Üsna mitmed eesti mehed teenisid 19. sajandi lõpus Venemaa sõjalaevastikus ohvitseridena. Tihtipeale oli nad küll venestunud, kuid pidasid siiski kodumaaga ühendust, mida tõestavad mitmed eestikeelses ajakirjanduses ilmunud lood,» mainis Selart.
Üks selline kirjamees oli soomusristlejal Dmitri Donskoi teeninud mereväeohvitser, kes tegi aastatel 1888–1890 kaastööd ajalehele Virmaline. Selle anonüümse eesti meremehe vahedast sulest pärinevad reisikirjad nii Euroopa kui ka Aasia sadamalinnadest, mis kolme aasta jooksul ajalehtedes ilmusid. Tema jutustused paistavad silma hea kirjeldusoskuse ja erudeerituse poolest. Näiteks on ta 16. märtsil 1889 teinud Korea kohta järgmised ülestähendused:
«Kell 3 p l. jõuudsime Korea saare Tshimulpo reidi peale ja kohalise nimega linna alla. Meie jõuudsime parajaste varrude ajaks sinna. Seal elab Hiina riigi tolliammetis olev Vene mees nimega Sabbatin (Afanasi Seredin-Sabatin, Vene esinduse arhitekt – toim), kelle naesel laps oli sündinud ja meie preester oli just tarvis, et last ristida. Tshimulpost sõitsime ühes admiraliga ja mõne ohvitseeriga Korea pealinna Seuli sealse kuninga juure, kus meie Vene saadikuga laev tellimise peale vastu saime võetud ja pärast ühes saadikuga laeva peale tagasi sõitsime.»
Faktide täpsustuseks lisas Selart, et Virmalise reisikirjade autor kirjutab küll mitmest Jaapani linnast, aga ei maini kordagi Hakonet, mille pildid on albumis.
Laevameeste eluolu Jaapanis on Dmitri Donskoil teeninud meremees põnevalt kirjeldanud mitmetes reisikirjades, aga selle vahendamiseks pole siinkohal ruumi, tõdeb Selart. Näiteks Nagasaki kohta on kirjutatud järgmist:
«Teine pool lahet on Nagasaki vastas Inglise küla, mida ka Vene külaks nimetatakse, sest et seal ainult Venelastel luba on maale sõita ja seal elada. Seal on meie oma laevakogu tarvis üiritud maa peal ilus saun, millest üks pool ohvitseeride, teine madruste tarvis on. Krunt on mere ääres ja tema peale saavad vististe varsi suured küinid paatide hoiupaigaks ja muud hooned ehitatud. Kaugemal küla taga mäe peal on meie surnuaed, kus mitmed kümned meie laevameestest puhkavad. Kes meie ohvitseeridest laisad ei ole, need palkavad enestele 5. Dollari kuu üiri eest Inosas korterid, võtavad naesed, ‒ muidugi ajutiseks ‒ ja elavad rohelises kõik oma prii aja.»
Lisaks nendib Selart: «Albumi võimaliku omaniku ja piltidel olevate inimeste väljaselgitamiseks peaks rohkem aega olema ning ka võimalus töötada arhiivimaterjalidega (nt Venemaa riiklik sõjamerelaevastiku arhiiv).»
Kuidas ikkagi sattus album Kanepisse?
«On tõeline ime, et album on kõigis ajaloo keerdkäikudes üldse säilinud. Aga ma ei tahaks uskuda, et see on sattunud Kanepi pritsumajja juhuslikult, selle kunagine omanik on ehk ikka mingil moel Eestiga seotud,» lausus Selart.
Tema sõnul võib albumis leiduva pildimaterjali järgi otsustades olla selle kunagiseks omanikuks mõni baltisaksa päritolu Vene tsaaririigi teenistuses olnud Kaug-Ida piirkonna diplomaat, kes ülemöödunud sajandivahetusel Koreas resideerus ja vahetevahel ka Jaapanis reisimas käis. «Selle tõestuseks on fotod Nagasakist, mis oli aastasadu peamine Jaapani sadamalinn, mille kaudu suheldi välismaailmaga, ja Hakonest, mis on tänu oma kaunile loodusele ja kuumaveeallikatele tänapäevalgi tuntud puhkusekoht ning reisisiht.»
Milvi Hirvlaane jutu järgi võis Venemaa konsulaadis Koreas või Jaapanis töötada keegi Ungern-Sternbergidest – selle suguvõsa esindajaid oli Vene diplomaatide seas juba Peeter I aegadel.
Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale kuulusid muu hulgas Kanepi lähedal asuvad Erastvere ja Kooraste mõis. Otsest seost albumi ja nimetatud suguvõsa vahel ei õnnestunud leida, küll aga pärinevad Aleksandr Pavlovi ema Jevgenia Fjodorovna vanemad von Baltz ja von Tiesenhausen Balti aadlist.
Aga kui peen kõrgklassi album kuulus tõesti Ungern-Sternbergidele, siis kuidas sattus see mõisast pritsumajja? Hirvlaane sõnul võis album jääda mõisasse maha, kui aadlipere pärast 1917. aasta revolutsiooni Saksamaale pages. «Kõiki asju ei saanud nad kaasa võtta, need jäeti teenijatele,» selgitas Hirvlaane. «See album viidi mõisast minema ilmselt seepärast, et oli ilus. Lisaks piltidele võisid albumil olla jaapanipärased kaunistused. Kaaned on hiljem ära rebitud.»
Teine ajaloolaste pakutud versioon on, et album varastati selle aadlikust omanikult 1905. või 1917. aasta revolutsiooni käigus ja jõudis Kanepisse väga käänulisi teid pidi.
Kui kellelgi on andmeid albumi või selle piltidel olevate isikute kohta, palub Postimees sellest teada anda.
Fotokoopiaid näeb näitusel Peterburis
Eestist leitud albumifotode koopiad on aukohal Peterburi ühe suurema, Kunstkamera muuseumi näitusel, mis on pühendatud Venemaa Korea peakonsulile Carl Friedrich Theodor von Waeberile.
Video ei ole enam kättesaadav.«Waeber oli Vene esinduse looja Koreas, ta sõlmis ka esimese diplomaatilise lepingu. Koreas tehti sellest isegi film,» ütles Kunstkamera direktor, ajalooteaduste doktor Andrei Golovnjov.
Korea kuninga Gojongi ja Waeberi sõprus mõjus Korea riigireformidele, palju neist olid tehtud Venemaa moel. «Meie eesmärk oli rekonstrueerida õhkkond Waeberi maja (saatkonna) ümber, kus elas terve aasta kuningas. Terve aed oli Korea maju täis, seal oli ka meelelahutus ja kõigi ministeeriumide matkatelgid,» rääkis direktor.
Suurem osa eksponaatidest on Waeberilt ostetud: Koreas teenimise ajal tehtud fotode ja talle kingitud esemete kollektsioon, lisaks siis ka Postimehelt saadud pildid. «Eesti pildid kaardistavad paljusid sündmusi. Üks asi on jutt, teine aga näod. Me oleme selle leiu eest väga tänulikud! Tahaksime Eesti albumi kohta võimalikult palju teada saada, Waeber on meile kallis inimene!»
Pilte töötles Mihkel Maripuu, infograafika tegi Agur Paesüld, taust ja intro Heleri Kuris.