AK ⟩ Mari Kalkuni essee: halloween’i oksake eestlaste hingepuus

Muusik Mari Kalkun. Foto: Arved Breidaks /

Enne hingedepäeva läbi Võru linna sõites märkasin ühe ühiskondlikult kasutuses oleva hoone ees kompositsiooni: maja ette olid ritta sätitud augulised kõrvitsad. See oli kui käepigistus halloween'ilt mu oma kodulinnas ja vaatepilt mõjus mulle võõra ja võltsina.

Milleks on eestlastel vaja kõrvitsaid mulgustada, kui meil on olemas oma vägevad hingedeaja kombed? Maades, kus elava traditsioonina pole midagi muud säilinud, on ameerikaliku halloween’i ülevõtmine mõistetav. Inimese soov olla mingil moel ühenduses surnute riigiga on universaalne. Eestis aga mõjub halloviinitamine pigem nagu sinna juurde kuuluv näoga kõrvits – veidravõitu, seest õõnes ja tühi.

Ilmselt seetõttu pole halloween suutnud Eestis ka korralikult kanda kinnitada. Sel päeval pole meist enamikule lihtsalt tähendust. Samuti on me enda mardi- ja kadrisandi traditsioonid endiselt väga tugevad. Ometigi kubisesid näiteks Kalamaja ja Nõmme kuuldavasti halloween’i ajal tontidest ja Viljandiski olla kommipommijaid nähtud. Tartus Ahhaa keskuses nägin zombisid oma silmaga – seal said külastajad meisterdada endale ise «haava». Ka Tapal kohvikus hakkas silma, et (ilmselt välissõdurite meeleheaks) olid üles seatud halloween’i dekoratsioonid. Kommivabriku ­Kalev teened selle surnutepüha rakendamiseks ostuvankri ette on juba ammu teada. Kõik, mis on võõras, on samas ka eksootiline ja põnev. Seega imbub halloween meie kultuuriruumi, linnapilti ja ostukeskustesse vaikselt, kuid kindlalt sisse.