Heiki Epner: poliitiline tsensuur on elu paratamatus

Heiki Epner, Tartu Ülikooli raamatukogu digikogude analüütik Foto: Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Vihakõnega võitlemine ja nõukogudeaegne teisitimõtlejate represseerimine on mõlemad poliitilise tsensuuri instrumendid, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu digikogude analüütik Heiki Epner.

1980ndate algupoolel mõisteti Leningradi linnas süüdi kaks soomlast. Esimesena võeti ette ehitaja, kes purjuspäi miilitsaga jageledes ta poolkogemata maha lõi. Tema järel sai karistuse abiturient § 58 alusel, nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. Nooruk oli hotellis end kapitaalselt purju joonud ja ihualasti koridoris patseerinud. Irvhambad arutasid, kas agitatsioon oli ees ja propaganda taga või oli see vastupidi. Eks kõla kahtlaselt kaasaegsena fakt, et tapmise ja mõtteroima eest anti mõlemale ühepalju. Vihakõne ja § 58 on olemuslikult samad.

Mõlemad on poliitilise tsensuuri instrumendid ja mõlema puhul häbenetakse seda välja öelda. On koomiline, kuidas täiskasvanud inimesed üritavad väita, et tsensuuriga polevat siin tegemist. Kahe musta kassi puhul üritatakse kramplikult tõendada, et üks neist on valge või vähemalt kirju.