:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/22/13490541t1h0e0d.jpg)
Täna, 23. novembril kuulutatakse välja Betti Alveri kirjandusauhinna järjekordne laureaat, sedapuhku juba 25. korda. Preemia on mõeldud parimale jooksva aasta jooksul avaldatud eestikeelsele ilukirjanduslikule debüütraamatule. Komisjon, kuhu kuulusid Pille-Riin Larm, Vahur Afanasjev, Indrek Mesikepp, Veronika Kivisilla ja mullune võitja Øyvind Rangøy, valis 67 esikteose seast välja seitse nominenti. Nende hulgas on neli naist ja kolm meest, vanuses kahekümne kolmest kuni neljakümne üheksani. Ameti ja avaliku profiili poolest on siin filoloogiatudeng, jurist, kirjanduskriitik, kirjandusteadlane, kirjastaja, näitleja ning teleprodutsent.
Nomineeritud teostest kaks on jutu- ja viis luulekogud (kõik vabavärsilised). Ühtegi romaani seega valikusse ei pääsenud. Samuti väärib väljatoomist, et nominentide sekka pole jõudnud taas kord ühtegi žanrikirjanduse alla kuuluvat teost (krimkad, naistekad, ulmekad jne). Seitsmest raamatust vähemalt kuus ilmusid kultuurkapitali toel, kuue puhul on autor kasutanud kogenud toimetaja teeneid.
Võitja nimi tehakse teatavaks kell 17 algava tseremoonia käigus, mis on tänavu koroonaviiruse levikust tingitud ettevaatusabinõude tõttu kinnine, ent raamatupoe Utoopia Facebooki lehel siiski kõigile tasuta nähtav. Suursündmuse ootuses heitsin heasoovliku ja täiesti subjektiivse kiirpilgu kõigile seitsmele nominendile.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/22/13490526t1h75b4.jpg)
Omadusteta naine
Ehkki Ester Urbala teose kaanekujundus ning lehekülgi valikuliselt rikastavad miniillustratsioonid lasevad arvata, et tegu on laste- või noorsookirjandusega, näib sisu sihtgrupina olevat siiski silmas peetud eelkõige täiskasvanuid. «Jumalik märk» sisaldab üheksa lühipala, mida seob tervikuks sama peategelane: keskealine kergelt ülekaalus ja mõõdukalt meeleheitel «ilma eriliste väliste tunnuste» (lk 94) ning «igasuguse staatuseta» (lk 44) üksik naine, kes töötanud 20 aastat samas ettevõttes ökonomistina.
Urbala tekstivool on lühilauseline ja lobe ning kisub lugedes peibutavalt kaasa. Kolmandas isikus kirjutatud jutustused vahelduvad nende kaante vahel lühifilmi stsenaariumitega, ühe teksti on autor kirjutanud esimeses isikus. Kaasaja devalveeruvate žanristandardite valguses võib seda mosaiikset tervikut hea tahtmise korral koguni lühiromaaniks nimetada.
Kuid romaanižanri kvaliteedikriteeriumitele vastavat sisulist sügavust siit ei leia, sest autoripositsioon püsib otsekui sordiini all ning peategelase isik on väljapeetult isikupäratu ja üheplaaniline, kehastades pigem teatud arhetüüpi, seda kaasaja kirjanduse kõigist arhetüüpidest üht kõige arhetüüpsemat. Puuduva psühholoogilise mõõtme korvab füsioloogiline. Urbala raamatus seiklev Karin on fiktsionaalse karakterina teiste omasuguste hulgas suhteliselt haruldane selle poolest, et lugeja saab kliinilise täpsusega teada mitte üksnes tema pikkuse ja kaalu, vaid ka järelejäänud munarakkude potentsiaalse hulga ning vöökoha aktuaalse ümbermõõdu (78 cm, muide).
Urbala on oma raamatu peategelase suhtes kergelt kiuslik ja irooniline, ent siiski heasoovlik. Ta kujutab muheda meelelahutuslikkusega Karini enesehinnangut, inimsuhteid ja ettevõtmisi, mis on kõik ühel või teisel moel loperdavad ning äparduvad. Karin on läbivalt mingi argiime ootuses, tema seiklusi kannab (moodsale naistekale omaselt) pigem erootiline kui romantiline pinge, mis ei leia (moodsale kvaliteetkirjandusele omaselt) tekstis lõplikku vabastavat lahendust.
Autor segab olustikulist realismi päris isikupärasel ja põneval moel maagilise realismiga. Kusjuures need diametraalselt erinevad kunstilised strateegiad annavad kahes eri loos tulemuseks suhteliselt identse ning seega teineteisega (tahtmatult?) riimuva kvaasikujundliku lõpplahenduse: ühekssaamise soojas vannis.
Pidevad viited peategelase kehamassiindeksile ning vähesele sotsiaalsele tootlikkusele kannaks eneses justkui kriitilist torget kaasaja ebainimlike iluideaalide ja ebarealistlike elustiilistandardite suhtes, ent üldises plaanis jäävad need isikupäratuks, sihituks ja väheveenvaks.
Raamatu parimad palad on minu jaoks need, mis ülejäänutest nii sisulises kui vormilises plaanis kõige enam hälbisid: esimene (Karini kohtumine Murakamiga) ja viimane (lappama läinud kompromissitu loto-orgia, mis võetud ette elustiili ja -standardi väljavahetamiseks). Täiesti lati alt läks õnneks ainult üks (ninaoperatsioonist rääkiv «Ülevaatamine III»).
Ester Urbala
«Jumalik märk»
Pilgrim, 2020
144 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490529t1h1bbe.jpg)
###
/nginx/o/2020/11/22/13490537t1he936.jpg)
Poeesiaepideemiast räsitud Tartu
Joosep Vesselovi luulekogu juures meeldib mulle eelkõige selle irooniline hoiak kirjanike ning kirjanduse suhtes. Paar pikka ja sirget sammu astus oma teose avaloos sama teed ka Ester Urbala, kuid Vesselovi raamatus kannavad seda suhtumist ligemale pooled tekstid. Me elame kirjanduse ületootmise ajastul, mis ei suuda sünnitada suuri tippe, küll aga tööstuslikes kogustes keskpärasust ning isikupäratust.
Tulgem hetkeks tagasi käesoleva teksti alguses esitatud statistika juurde: 67 raamatuga debüteerivat uut eesti kirjanikku aasta jooksul – see on ju skandaal! Get a life, öeldi sellistele, õigustatult või mitte, minu noorusajal, karmidel ja kargetel üheksakümnendatel. Ja sedasama ütleb Vesselovi luulekogu minajutustajale ühes tekstis (lk 24) tema pereõde. Vesselov on seda kirjutades muidugi rohkem eneseirooniline kui enesekriitiline. Teadmine keskpärasuse karidest ning kirjanduse narkootilisest mõjust introvertsele ja nartsissistlikule vaimule pole takistanud teda oma raamatuga välja tulemast.
«Linna laul» on iselaadne poeemipõimik, mille peategelaseks on omamütoloogiline Tartu – seesama «waene Tarto liin», mis ägab sedapuhku mitte võõrvallutajate, vaid kirjanduse ja kirjanike pealetungi all. Vesselov on rüütanud selle nähtuse kujundlikult meditsiinilisse sõnavarasse, nagu nt «luulekatk» (lk 15), «poeesiaepideemia» (lk 17), «loomelööve» (lk 24) jne.
Kujutlusvõimel lustida lastes kujutab ta linna, kus ka elektrilevi võlateated on trohheilises tetrameetris ning «linnalehtki on täis / töö-, ostu-, müügi- ja / tutvumisluuletusi» (lk 32); kus arstid soovitavad «kohvikutest kaugele hoida/ja pärast kirjandusloengut / kodus käsi pesta» (lk 24). Need on toredad tekstid, pungil täis kvaliteete (kujutlusvõime vabamäng, lopsakad kujundid, helge muinasjutulisus jne), mida oleme harjunud kohtama pigem kvaliteetses lastekirjanduses.
Teise mõttelise poole raamatu tekstidest moodustavad erinevad Tartu-teemalised loomismüüdid (Emajõgi, toomkiriku auklik sein, raekoja kellatorn, kaarsild, «Suudlevate tudengite» purskkaev), mis – välja arvatud see, mis viitas Lõunakeskuse saamisloole – oma lohisevuses, etteaimatavuses ning isikupäratuses minus endale tänulikku (ega ka mitte kannatlikku) lugejat ei leidnud.
Vesselov viljeleb neis eepilist enter-luulet, kus proosalise struktuuri, rütmi ja sõnarõhuga pikkade lausete murdmine värssideks ei anna häirivalt sageli mingit sisulist ega vormilist lisaväärtust. Pigem vastupidi: proosateksti lugemine paari sõna kaupa on – nagu korduvalt omast kogemusest tõdesin – väga väsitav ja nörritav.
Joosep Vesselov
«Linna laul»
Kultuurileht, 2020
72 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490536t1h2978.jpg)
###
/nginx/o/2020/11/22/13490531t1hdd78.jpg)
Aedikust välja pääsenud haikud
Pärast Joosep Vesselovi kohatist sõnade tsunaamit mõjus Kristiine Kikase luulekogu juba üksnes kontrasti pealt väga inimmõõtmelisena. Kikas on sõnadega peibutavalt kitsi ning näib olevat neid enne lugeja ette toomist pikalt peas ja peos kaalunud. Ta jätab iga sõna ette ja taha palju vaikust ning laseb neil lugeja tajus võimalikult selgelt ja pikalt kõlama jääda.
Seda esteetikat kannab juba kogu pealkiri «Sees», mis on oma väljapeetud lakoonilisuses justkui mingist suuremast sõnakangast tundliku käega rahulikult välja rebitud, ümbritsevast semantilisest mürast puhtaks destilleeritud ning seisab nüüd lugeja ees kompromissitus aususes, mida suudab pakkuda üksnes täielik alastus ja üksiolek.
Kui suur hulk kaasaegsest riimideta luulest on täiesti täislauseline (üksnes enter-klahviga värssideks viilutatud proosa, millest on püütud toore vormivõtte toel poeesiat teha), siis Kikase debüütkogus tuleb lugejal sõnadest lauseliste propositsioonide moodustamiseks sageli oma kujutlusvõime toel suuri semantilisi tühimikke täita. Sõnad astuvad neis tekstides värsiritta pikaldase ja majesteetliku sammuga, kooruvatest tähendustest enda ümber ebasümmeetrilisi ning üksteisega ristlainetusse sattuvaid ringe tekitades.
Kikase värsid on nagu aedikust välja pääsenud (ning seega vabalt üle oma ettemääratud piiride valgunud) haikud ja tankad. Autor näib justkui üritavat täpse sõnavaliku ning kujundiloome abil näppu peale saada nii tegelikkuse kui tunnetuse peatumatule voolule, kuid need libisevad tajude ja sõnade alt minema, jättes maha parimal juhul üksnes mälestused mälestusest ning sõnad, mis osutavad eelkõige teistele sõnadele. Värsiread tema tekstides algavad mittekuskilt ning jäävad sageli pooleli, riimudes kohati üksteisega justkui kogemata.
Kikase sõnakasutus on ühtepidi pehme ja poeetiline, ent samas toob ta otsekui lugeja ärkvele raputamiseks sageli sisse väljendeid, mis mõjuvad antud kontekstis väljapeetult kohmakate, kobakate ja kandilistena (nt lihtõieline, võimendamine, märkamine, evib, sala-avalikkus, tervemõistuslikkus jne).
Selle luulekogu juures on kõik pisike, vaikne, hämar, habras ning otsapidi ka helge. Kujunduses kasutatud Brit Kikase graafika toob neile lehekülgedele õhku ning täiendavaid tähenduskihte. «Sees» on luulekoguna minu jaoks mõnusalt vanamoodne, heas mõttes pretensioonitu, ent samas mitte eriti isikupärane ning seega ka mitte kuigi meeldejääv.
Kristiine Kikas
«Sees»
2019
54 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490530t1h286e.jpg)
###
:format(webp)/nginx/o/2020/11/22/13490533t1h7eb8.jpg)
Värssides teostatud tundearheoloogia
Piret Põldveri luulekogu kannab eneses selget pretensiooni edastada midagi isiklikku, kasutada kirjandust kui meediumi mitte kujutlusvõime (ja kirjanduslikkuse kui teatud abstraktse koodi), vaid tegelikkuse vahendamiseks. Siin kaante vahel on pildikesi nii perealbumist kui personaalsest mälust; need on suhteliselt helged, isegi kergelt kirgastunud ning sellisena eneseküllased ja otsapidi ka ennastõigustavad.
Kogu esimese tsükli tekstides tegeleb Põldver tundearheoloogiaga («minevik paiskub peale [...] koorime kiht-kihilt vana aega maha», lk 74–75); lähtub proustlikust eeldusest, mille kohaselt peituvad tõeline Ilu ja Tõde – ning otsapidi vist ka Armastus – kuskil minevikus ning ootavad, et nad sealt välja ja vabaks kirjutataks.
Eesti viimaste aastate naisluules on oma esivanemate ning põlvnemise teemat käsitlenud mitmed autorid (pikemalt ja põhjalikumalt nt Andra Teede ja Kristiina Ehin) ning Põldveri esikkogu lisab sinna omalt poolt väärika panuse. Ent sarnaselt eelnimetatuile läheb ka temal neid pilte personaalsest mälust ja kollektiivsest peremütoloogiast ümber pildistades sageli säriaeg liiga pikaks ning tekstid ei koondu mitte tihedalt ühe sündmuse ja/või kujundi ümber, vaid muutuvad poeesia kohta liiga eepilisteks, lohisevateks ning laialivalguvateks.
Kogu teine ja kolmas tsükkel sisaldavad peaasjalikult armastus- ja mõtteluulet, enamasti kaks ühes. Põldveri luulemina on kergelt sentimentaalne ja nostalgiline, täis lootusi, kõhklusi ja kahetsusi, tunnete eel- ja järelmaitset. See kõik on mõnus ja kerge lugemine, aga kahjuks natuke isikupäratu, liiga anonüümse subjektiga, ilma seda hingestava intriigi ning saladuseta nii sisu- kui vormitasandil. Minu tähelepanu ja teadvus läksid lugedes automaatrežiimilt teise astme valmisolekusse kõigest üksikute värsiridade puhul, millest üks oli näiteks psühhoanalüütilises plaanis huvitavat terminoloogilist vastuolu (ning tõenäolist enesepettust) sisaldav: «ühel pärastlõunal / satun sind kogemata jälitama» (lk 31).
«Alati nii järsku» moodustab nii luulemina, teemakäsitluse kui stiili poolest üsnagi sidusa terviku (erandiks nt tekst lk 29), kuid tulemus on minu silmis natuke tasapaks, ilma märkimisväärsete tipunootideta, mis annaks särtsu ja karakterit, jääks meelde ning kutsuks ka aastaid hiljem nende tekstide juurde tagasi.
Piret Põldver
«Alati nii järsku»
Henrik, 2020
80 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490532t1h17ba.jpg)
###
/nginx/o/2020/11/22/13490528t1h7c33.jpg)
Milliseid aineid autor on teinud?
Taavi Eelmaa on üks oma põlvkonna parimaid ja põnevamaid näitlejaisiksusi, kes ühtlasi avaldanud särtsuva sisuga esseistikat ning mõned isikupärased jutud ja näidendid. Kirjandusse tuli ta juba ligemale kolm kümnendit tagasi, kui kimbuke tema värsse ilmus kohas, kust toona enamasti ikka kirjandusse tuldi: ajakirja Noorus rubriigis «Esimene trükiproov».
Tuleva aasta suvel oma 50 aasta juubelit tähistav Eelmaa ei võta eakate debütantide kõigi aegade edetabelis sisse just eriti kõrget kohta (nt Rein Taagepera oli paar aastat tagasi esikkoguga välja tulles koguni 85-aastane), kuid paus tema esimese ülesastumise ning esimese raamatu vahel on siiski ebaharilikult pikk. See paneb küsima: miks alles nüüd? Ja miks ikkagi just nüüd, kui juba nii pikalt oli ilma hakkama saadud?
«Electraumur» – mille nimes, kujunduses ja sõnavalikus on midagi võluvalt ja ähvardavalt futuristlikku – tõestab lugejale kiiresti, et Eelmaal on kirjanikuna olemas see, mis puudu ka enamikul tehnilises mõttes igati kvaliteetset ja kaanonitruud teksti tootvatel kolleegidel: oma hääl. Kuid see hääl pole minu meelest «oma laulu» veel päris üles leidnud. Või on ta leidnud neid liiga palju ning autor ei suuda ja/või soovi nende vahel valida?
Selle tulemusena on «Electraumur» tüüpiline debüütkogu: otsinguline, eksperimentaalne ning seega pooleldi paratamatult eklektiline, ebaühtlane ja ebaveenev. Autor rapsib eri suundades, kirjutab kordamööda ja läbisegi eri keele-, tunde- ja stiiliregistrites. Siin leidub nii kõrget fantaasialendu, siirast sentimenti, dekadentlikku dänditsemist, avantüristlikku kujundiloomet kui ka täpset refleksiooni, – täpselt nagu noore Rimbaud’ tekstides –, aga tervik on kokkuvõttes kahjuks väiksem kui osade kogusumma.
Eelmaa raamat on kokku pandud nii, et peaaegu iga järgmine tekst tühistab mingil moel eelmist, alustab luulemina ja luulekeele loomist justkui uuesti nullist. Üritasin lugejana seda maskiballi mitu korda püüdlikult kaasa teha, kuid pean piinlikkusega tunnistama, et väsisin ja tüdisin alati kiiresti.
Vanasti küsiti sellistel puhkudel kaastundlikult: mida on autor – kindlasti paljukannatanud inimene! – pidanud elus läbi elama, et sedasi kirjutab? Tänapäeval küsitakse pigem uudishimu ja halvastivarjatud kadedusega (ning mõistagi naljaga pooleks): milliseid aineid autor on teinud? Sest see trip tundub olevat olnud põnev, kuid pelgalt sõnadest vahendatult on seda lugejatel paraku võimatu tagantjärele kaasa teha.
Mistõttu jäävad Eelmaa tekstid vähemalt minu silmis nende kaante vahel kahjuks oma esteetilise intensiivsuse ning mõju poolest kujundusele alla. Selliseid värsse, mis oleks Gerty Villo joonistatud (ning lehekülgede kuludes detailideks lahustuvate) kõrgepingeliinide väärilised, ses kogus kahjuks eriti ei ole. Ainsad erandid leidsin lehekülgedelt 6, 13, 35 ja 45.
Taavi Eelmaa
«Electraumur»
Verb, 2020
48 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490527t1hea67.jpg)
###
/nginx/o/2020/11/22/13490540t1hc5ce.jpg)
Argielu anekdootlik kude
«Ka Sina, Tauno!» hüüdsin mõttes ühtaegu pettunult ning parastavalt, kui Vahteri esikraamatu ilmumist kuulutavat pressiteadet mõne nädala eest Postimehe veebi üles panin. Tauno Vahter peaks kauaaegse kirjastaja ning kriitikuna teadma väga hästi, et kirjanik pole mitte aunimetus või kutsumus, vaid diagnoos. Nüüd oleks tema enesega justkui juhtunud mõtteliselt seesama, mis teatud tüüpi kinnistes raviasutustes aeg-ajalt ikka juhtub: arst kolib vaikselt (ent enamasti pöördumatult) üle patsientide poolele.
«Pikaajaline kokkusaamine» (ka selle kaanekujundus on millegipärast kergelt laste- ja noorsookirjanduslik!) sisaldab 15 üsna erineva autoripositsiooni, tundetooni ning kunstilise ambitsiooniga lühilugu.
Kui Ester Urbala, teine kahest prosaistist tänavuste nominentide hulgas, tõi oma jutukogu avaloos mängu Murakami, siis Vahter lajatab otsekui vastuseks sama koha peal Kurasawaga. See, ühtlasi raamatule nime laenanud pala, on üks kogumiku põnevaima struktuuriga tekste, mille pisut ootamatult saabuvas finaalis hülgab Vahter (otsekui juhuslikult süllekukkunud puändist pimestatuna) veetleva kergemeelsuse ja kergekäelisusega suure osa jutukest seni kandnud intriigist, jättes selle lihtsalt õhku – st lugeja teadvusesse – rippuma.
Enamik lugusid on siiski standardsemad, üheplaanilisemad, suuremate kunstiliste viguriteta. Vahter tõestab neis, et on sündinud loojutustaja, kes suudab vajadusel visandada elavaid ja põnevaid karaktereid mõne osalausega ning vürtsitada narratiivi tabavate detailide, isikupäraselt valitud epiteetide, ladusa otsekõne ning ridade vahele pikitud sotsiaalkriitikaga (mis muutub kohati, nt loos «Loetumad uudised», minu maitse jaoks liiga plakatlikult pealetükkivaks).
Vahteri tekstimootor tuksub kõige lennukamate pööretega neis lugudes, mis kirjutatud fantaasiat vabakäigule lastes ning varjamatu intellektuaalse ja moraalse üleolekutundega oma pea- kui kõrvaltegelaste suhtes. Tal on vaieldamatult talenti jutustada argielulised situatsioonid muhedalt anekdootlikeks, anda neile isikupäraselt tragikoomiline varjund ning garneerida tulemus maitsekalt maheda irooniaga, flirtides sealjuures julgelt groteskiga.
Kõige sügavama ja püsivama lugemiselamuse pakkus mulle kogumiku kõige süngem pala («1 mm») ning need kaks, mille peategelasteks on sümpaatsed, ent natuke äpud keskealised mehed: kalastamishullu naise abikaasa ning tiitlivõistluste eel televiisorita jäänud spordisõber kolkakülast.
Tauno Vahter
«Pikaajaline kokkusaamine»
Tänapäev, 2020
183 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490538t1hca98.jpg)
###
/nginx/o/2020/11/22/13490534t1h4f39.jpg)
Südameverega kirjutatud kodanikuluule?
Kui vanasti öeldi teatud isikute kohta, et neile küll pimedal tänaval üksi vastu jalutada ei julgeks, siis ma ütleks Teele Lemberi (luulemina) kohta, et temaga ei julgeks ma vist ühes seltskonnas viibida. Sest mulle – ara verega alalhoidlikule, vanale ja tuimale mehele – ei meeldi eriti emotsionaalselt ülesköetud naised (no pun intended!). Luuleraamatu kaante vahel kohtuda oli aga väga turvaline, meeldiv ja meelelahutuslik. Umbes nagu lõviga loomaaias.
Teele Lember näib olevat luuletaja, kes kirjutab ainult siis, kui on kriitilisel määral pettunud ja/või ärritunud; tema tekstid tõukuvad peaaegu kõik ühel või teisel moel äratundmisest, et kõik on sitasti. Või väga sitasti. Mis annab neile vunki, paneb värsid korralikult rokkima ja vohama (viimast kohati ehk isegi rohkem, kui kunstilistel kaalutlustel tingimata vaja oleks).
Tema esikkogu telje moodustavad nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes need tekstid, milles Lember heidab eneseiroonilise ja sotsiaalkriitilise pilgu omaenese – ning üldistatult iga kaasaja eesti naise – olukorrale. Lemberi lähtepunkt on eksplitsiitselt feministlik ja kapitalismivastane ning seega kunstilises plaanis natuke liiga stereotüüpne, plakatlik, tattipritsiv ja isegi natuke vanamoodne (reaalsusel pole kahjuks häbi end korrata, ent ajastuvääriline kõrg- ja popkultuur seda endale eriti lubada ei saa).
Kõige emotsionaalsematel hetkedel ähvardab Lember lahkuda. Küll mitte elust, nagu mõni vana kooli lüürik, vaid üksnes Eestist (lk 11, 20). Mõne alatoidetud keha ja kurbade silmadega romantilise meesmuusa asemel pöördub ta oma tekstides korduvalt hoopis meesšovinistide poole – paar personaalset pühendusluuletust on pälvinud nt Mart Helme.
Ma muidugi ei tea, kas see on siiras ja südameverega kirjutatud kodanikuluule või kirjanduslik rollimäng (ja polegi oluline), aga lugejana lasin end sellest rõõmuga kaasa vedada. Sest Lemberi sõnavalikus ja kujundiloomes on palju leidlikku, meisterlikku ja vaimukat. Tema käekiri meenutab paljudes tekstides esikkogude aegset Sveta Grigorjevat ja Tuuli Tauli (ning kaudsemalt mitmeid kirjastuse Jumalikud Ilmutused autoreid), kuid eelnimetatuist eristab teda seksuaaltemaatika rõhutatult eksplitsiitne käsitlemine (mis mõjub samas paraku rohkem poliitilis-ideoloogilise kui esteetilise või hedonistliku programmina).
Teele Lember
«Süstemaatiline unistaja»
Kultuurileht, 2020
72 lk
/nginx/o/2020/11/22/13490535t1h92fb.jpg)