:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2020/11/25/13496033t1hf252.jpg)
Ivaylo Hristovi kirjutatud ja lavastatud must komöödia «Hirm» on korraga halenaljakas ja kurb. See on mõistmatuse ja hirmu ideaalne kirjeldus ühe kultuurituumi keskselt, ent on omal moel ikkagi universaalne.
Svetla (Svetlana Yancheva) on töö kaotanud õpetaja, kelle kool ei jäänud tühjaks seetõttu, et teda poleks vaja, vaid seetõttu, et tal lihtsalt polnud kedagi õpetada. Ta püüab toime tulla üksinduse ja vaesusega. Ühel päeval metsas jäneseid jahtides jääb tema püssi ette hoopis aafriklane Bamba (Michael Fleming). Seaduskuuleka kodanikuna viib Svetla Bamba illegaalsetele immigrantidele loodud laagrisse, kuid kohale jõudes selgub, et hiljuti avastatud afgaani immigrantide tõttu pole laagris mehele ruumi.
Naine, kes ei mõista sõnagi inglise keelt, ei suuda siiski olla sedalaadi jõhkard, nagu külarahvas tal olla soovitab, mistõttu võtab ta Bamba enda manu, annab talle süüa ning õpetab isegi pisut bulgaaria keelt. Hirmunud külaelanikele ei meeldi selline asjade käik aga sugugi.
Peen ühiskonnakriitika, millele «Hirm» on üles ehitatud, toimib tänu Hristovi suurepärasele stsenaariumile. Vaimukas ja ironiseeriv, kuid seda ausal ja peaaegu inetul moel, jõudes otse probleemi tuumikuni. Filmi keskmes on teadmatus ja valeinfo, mis paneb inimesi mõtlematult käituma. Selle ilmestamiseks on Hristov sisse kirjutanud nii mõnegi peidetud viite nii Ameerika vabariiklastele kui ka kasvõi Eesti oma konservatiividele, kes vastavalt levitavad valeinfot või peavad agressiivseid ja kõiksugu vihakõnest kihutatud rahvakoosolekuid.
Hristovi tegelased on üksteisele kõverpeeglid, kuid siiski on nad huvitavad ja maalähedased oma kibestuses ja õeluses. Eriti suurepärane on Svetlana Yancheva mängitud Svetla, kes on kibestunud ja konkreetne ning meenutab suisa kangesti Frances McDormandi mängitud Mildredi 2017. aasta filmis «Kolm reklaamtahvlit linna servas» – nad jagavad maneere, sõnavara ja ma ei imestaks, kui ka püstolit.
Valge inimene võib olla ja vahel ongi küünik, kes silmaklappidega kajakambris vihast hommikuputru sööb.
Peamine koomika avaldub «Hirmus» keelebarjääri geniaalses ärakasutamises. Kumbki peategelane ei mõista, mida teine ütleb, kuid intuitsiooni najal püüavad nad aimata ning enesele omases keeles ka vastata. See tekitab kummaliselt kentsakaid situatsioone, kus üks ennustab teisele, et välja minnes langeb ta koerte kätte, kes ta maha murravad, ning vestluspartner vastutasuks tänab teda selle peale maitsva õhtusöögi eest.
«Hirm» on lõpuks siiski väga inimlik film ning näitab, et humaansusel pole ei pooli ega värve. Hristov on ka filmi mustvalge värvigamma selle kasuks tööle pannud, et näidata, et on võimalik, et selleks, mida me kõige enam kardame, oleme hoopis ise saanud. Et valge inimene võib olla ja vahel ongi selline küünik, kes silmaklappidega kajakambris vihast hommikuputru sööb ja siis seda kurja maailma levitama läheb, nagu vastasleerile ette heidetakse. Tuleb aga meeles pidada, et pimedas oleme me kõik ühte värvi.
ARVUSTUS
«Hirm»
Bulgaaria, 2020
Režissöör Ivaylo Hristov, osades Svetlana Yancheva, Michael Fleming
Linastus PÖFFI põhivõistlusprogrammis, kestus 1 tund ja 40 minutit