Margarethe von Trotta: «See ei lähe, ma tahan näha ka oma nime!»

Margarethe von Trotta. Foto: Börres Weiffenbach

Tegelikult tärkas Margarethe von Trottas salajane soov filmirežissööriks saada juba siis, kui ta Pariisis Sorbonne’i ülikoolis romanistikat õppis ning oma sõpradega Cinémathèque Française’is väärtfilme vaatamas käis. Täieliku katarsise tekitas temas Ingmar Bergmani «The Seventh Seal». Von Trotta teadis, et just sellist kino tahab temagi teha. Kuid naine, kes teeb filme, oli 1970ndatel mõeldamatu. Nii otsustas ta end saksa kino uude lainesse vaikselt sisse süüa, alustades näitlejana Rainer Werner Fassbinderi, Herbert Achternbuschi ja Reinhard Hauffi filmides. 1975. aastal tegi oma esimese filmi «Katharina Blumi rüvetatud au» («Die Verlorene Ehre der Katharina Blum»). Pärast seda ei võtnud ta näitlejana vastu enam ühtegi rolli.

Palju õnne elutööauhinna puhul!

Aitäh! Ma olin seda uudist kuuldest äärmiselt õnnelik, sest mõtlesin, et nüüd lõpuks saan tulla Tallinna ja kohtuda sealsete inimestega. Ja siis järsku, et «vabandust, saate auhinna ainult digitaalselt». Ütlesin neile, et miks te ei anna seda mulle järgmisel aastal, et ma saaksin tulla! Lubati siiski ka 2021. aastal kutsuda.