Liberaalse konsensuse lõpp?

Purukspommitatud Nijmegeni linn Hollandis 1944. aasta 28. septembril – need olid sõjahaavad, mis viisid liberaalse konsensuse tekkeni. Foto: Stocktrek Images/Stocktrek Images

Hiljuti ilmus suurepärane sissevaade Eesti välispoliitikasse, «Välisministeerium pisaraid ei usu» (autor Eero Epner, ilmunud Levila portaalis – toim). Väga tavatu, väga aus ja vahetu.

Mujal maailmas on selliseid tekste toodetud varemgi, omaette terveid raamatuid kirjutatud kasvõi diplomaatide abikaasade rollist ja tegevusest. Kuid vähemalt meie omakeelseid tekste, mis räägiks inimkeeli asjadest, mis näivad toimuvat kuskil kauges ja glamuurses paralleeluniversumis, pole ma varem kohanud.

Hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.

Kui üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis oleks selleks «liberaalse konsensuse lõpp».

Eesti taasiseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.

Kuna alalõpmata irisen nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas.