Toomas Alatalu: Karabahh – kaotatud mäng ja kiire lõpp

PP toimetus. Pärnu 30JAN19 Pildil Toomas Alatalu, Eesti Vabaerakond. Fotod Urmas Luik FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Aastakümneid kestnud Mägi-Karabahhi pingete ajaloolisest ja poliitilisest taustast kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Venemaa kaitseministri Šoigu ja välisministri Lavrovi juhitud delegatsioonid väisasid 21. novembril Armeeniat ja Aserbaidžaani. Kui 9. novembri vaherahulepe lubas maismaakoridori loomist Aserbaidžaani ja temast eraldi asuva Nahhitševani piirkonna vahel, siis Venemaa Raudteede peamehe kohaletulek tõotab ka raudteeliikluse taastamist kõigi sealsete riikide vahel. Armeenias kohtusid Vene juhtministrid nii president Sarkisjani kui peaminister Pašinjaniga. Oluline on viimasele öeldu: «Venemaa toetab teid olukorra stabiliseerimisel Armeenias ja Mägi-Karabahhi probleemide lahendamisel.» Putini nõustumist Türgi sõjaväelaste kaasalöömisega Vene-Türgi seirekeskuses, mida president Äliyev oli juba tõestanud telefonikõne ettemängimisega eetris (kus Äliyev rääkis ja Putin oli vait!), kinnitas Lavrov alles reisi lõpus.

Sõjategevuse ajal kinnitas Putin Venemaa kohustusi Armeenia julgeoleku tagamisel täpsustusega, et need ei laiene temasse mittekuuluvale Mägi-Karabahhile. Samuti eelistas ta korrata OSCE Minski grupi (ühendus loodi 1992. aastal Mägi-Karabahhiga tegelemiseks) lahendusprintsiipe. Aserbaidžaani president Äliyev aga üksnes tõdes Minski grupi saamatust ning viitas ÜRO Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee resolutsioonidele «Aserbaidžaani okupeeritud territooriumi vabastamisest». Samas meenus neis sõnastatud rahvusvaheline õigus enamikule valitsustele alles siis, kui sõda lõppes ja oli vaja oma tegevusetust õigustada.