Heljo Männi heldelt jagatud elu

Heljo Männi 85. sünnipäeva tähistamine Nõmme raamatukogus 2011. aastal. Männi «Karu-aabitsast» (1971) sai alguse menukas lastesaade «Mõmmi ja aabits». Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Heljo Mänd ­kirjutas oma ­kirjanduslike memuaaride ­teises osas «Kassikäpp» nii: «Vajun jälle une­uttu. Pehmesse pilve, mis sõudis mu sängi, et pidada minuga läbirääkimisi mälestuste asjus, mida ma veel mäletan ja mida ei mäleta – ja siis võtta need kaasa ja ka mind ennast. Jaotada mind laiali kui vihma.»

Veel paar kuud ja siitsamast lehest saanuks lugeda Heljo Männi 95. sünnipäevale pühendatud õnnitlustest, headest soovidest ja tänutundest kantud artiklit. Joon pikale ja loomeküllasele elule sai alla varem. Kuid tänutunne jääb. Männi lastele kirjutatud värsse teab kasvõi une pealt peast lugeda igaüks meist. Jah, ehk isegi teadmata, kes need read kirjutas. Suur hulk luuletusi said aja jooksul lauludeks, mida kuuldi saatest «Entel-tentel», õpiti ning õpitakse lasteaias ja koolis. Kui mõtleme veel telesse läinud Mõmmile ja «Nõiakivi» lugudele, siis võiks öelda, et Männil on oma osa meie kõigi lapsepõlves ja kujunemisloos.

Heljo Männil on ette näidata üle saja raamatu lastele ja 30 raamatut täiskasvanutele. Ta on kirjutanud kõikides žanrites, ka kuuldemänge ja stsenaariume; tõlkinud vene, saksa ja inglise keelest. Tema enese raamatuid on jõudnud enam kui 20 keelde.