Aja auk. Rahvapoeet

Lawrence Ferlinghetti 2007. aastal. Foto: Wikipedia

Pidada popkultuuri ajaloost rääkivat rubriiki ja mitte teha seal juttu biitnikest – no selline asi ei kõlba. Kujundas ju biitnikke muu hulgas tärkav popkultuur (eelkõige džässmuusika, mida snobistlikumad kriitikud, näiteks Theodor Adorno, pidasid ikka rämpskultuuriks ja lihtsa inimese labaseks meelelahutuseks) ja nemad omakorda kujundasid seda vastu. Õnneks annavad nii asjaolud kui ka omavoli võimaluse seda viga parandada, sest äsja ilmus eesti keeles Lawrence Ferlinghetti luulekogu «Meele lunapark» («Coney Island of the Mind», 1958) Peeter Sauteri ootuspäraselt asjatundlikus tõlkes, mida raamatu tagakaanel nimetab Peeter Laurits ka «sürreaalseks rämeduseks».

Kuna popkultuur on seotud ka mahtudega, tasub mainida, et luulekogu on eri tõlgetes müüdud üle miljoni eksemplari. Menu on mõistetav ja Ferlinghettit on nimetatud ka rahvapoeediks.

«Luule peaks olema igaühele, mitte ainult vähestele intellektuaalidele,» on ta arvanud ja see on suur samm kellegi jaoks, kelle noorpõlve iidoliks oli T. S. Eliot. Poliitiliselt on ta samuti olnud aktiivne, pidades end küll anarhistiks, kuid leides, et selleks peaksid inimesed pühakud olema, et anarhism võiks praktilises mõttes toimida.