Juhtkiri: karda viirust, mitte stressi

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Vaimset tervist kasutatakse kaardina piirangute vastu
• Uuringud ei kinnita vaimse ohu suurenemist piirangute pärast
• Riik peaks suunama abi neile, kes tõendatult seda vajavad

Karta tuleb viirust, mitte niivõrd kodus püsimise stressi. Vaimset tervist kasutatakse kaardina vaidlustes koroonapiirangute üle. Viimastel päevadel oleme kuulnud sedagi, et kui inimesed ei saaks minna kirikusse või muusse sellisesse kohta, tabaks neid «hirmus depressioon». Valitsuse enda tellitud avaliku arvamuse küsitlused aga ei kinnita, et oleks olemas ühtlaselt üldrahvalik vaimse tervise ohu suurenemine just nimelt piirangute pärast.

Pandeemia ja vaimse tervise seostele peab siiski tähelepanu pöörama. Ka siit tuleb hoiatus, et parem on selle viirusega nakatumast hoiduda. Näiteks osutab ajakirjas Lancet Psychiat­ry (9.11) ilmunud artikkel USA andmetele tuginedes, et Covid-19t põdenud inimestel oli järgneva kolme kuu jooksul suurem tõenäosus saada esmakordne psühhiaatriline diagnoos. Märkimisväärsel osal inimestest ei piirdu see haigus lihtsalt kergema või raskema põdemisega, vaid jätab jälje pikemaks ajaks, ning pole välistatud, et kogu eluks.

See tähendab, et psühhiaatrilise abi vajadus tõenäoliselt kasvab ja püsib ka pärast pandeemia seljatamist vaktsiinide abil. Kusjuures sedasorti arstiabi pole Eestis niigi olnud hästi kättesaadav – järjekorrad on pikad.

Paljude poliitikute sõnavõttudes kõlab, et piirangud mõjutavad vaimset tervist. Riigi enda kogutud andmed aga ei kinnita, et kogu rahvas oleks ülemäärases stressis. Näiteks vastas detsembri alguses ligi 90 protsenti, et vaatab tulevikku lootuse ja entusiasmiga. Isegi kõige rangemate piirangute ajal ütles 70–80 protsenti inimestest, et ei kogenud tugevat stressi – sama oli tulemus ka järgnevates uuringulainetes.

Ühe lauaga lajatamine pole siiski õige. Kõige suurem on pinge all olemist kinnitavate hulk hoopis gümnasistide ja üliõpilaste vanusegrupis. Kas põhjus on viiruses ja piirangutes või milleski muus, see küsitlustest otseselt ei selgu. Koolipsühholoogidel ilmselt tegevust jaguks.

Paljude poliitikute sõnavõttudes kõlab, et piirangud mõjutavad vaimset tervist. Riigi enda kogutud andmed aga ei kinnita, et kogu rahvas oleks ülemäärases stressis.

Kõige väiksem on tugevat stressi tundnute hulk pensionäride seas, samas on nad kõige aktiivsemad riigi rahaga loodud hingeabi telefonidele helistajad. Tänase lehe lisas Arvamus ja Kultuur käsitleme stressi ning pandeemia alguses loodud abitelefonide tegevust. Kummastav, et üks riigilt rahalist toetust saanud abiliin puikles väga vastu, kui Postimees küsis helistajate arvu ning tegevuse tulemuslikkuse kohta. Telefonitsi lihtsalt kellegi jutu ärakuulamine ei nõua imelisi oskusi, ent ei tee vast ka kahju. Siiski ei tasu luua illusiooni, et see ongi ammendav ja adekvaatne viis abistada tõsiste psüühikahädade käes vaevlejaid.

Nii psühholoogilise kui psühhiaatrilise abi kättesaadavust on vaja edendada igal juhul. Paraku ei ole pikkade aastate jooksul omandatava eriala oskajaid võimalik lihtsalt sõrmenipsuga juurde tekitada.

Kokkuvõtvalt. Üldrahvaliku stressi argument ei kehti, jätmaks ära piiranguid, mis aitaks viiruse levikut vähendada. Väga suur nakatunute arv võib kaasa tuua kasvava koormuse teiste seas ka vaimse tervise spetsialistidele. Abitelefone on suhteliselt kerge asutada, aga nendest saadav kasu on küsitav. Riiklik tegutsemine peaks olema võimalikult täpselt suunatud neile, kes tõendatult abi vajavad.