Peeter Espak: autu riigimehelikkusetus

Peeter Espak. Foto: Margus Ansu / Postimees

Paistab, et nii aumehelikkus kui ka varasematest kokkulepetest kinnipidamine on poliitikute seas muutunud igandiks, kirjutab Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja Peeter Espak.

Eesti poliitiline maastik on abielureferendumi tuultes muutunud üha kummalisemaks. Nimelt on tekkinud olukord, kus ühe partei sees on tekkinud justkui teine partei. Mõtlen selle all vormiliselt Isamaa koosseisus tegutsevat uut Parempoolsete erakonda, kes aga nii oma seisukohtades, reklaamides kui ka uute potentsiaalsete liikmete sõnavõttude põhjal ei ole enam erakonna Isamaa osa. Selle sees on teine erakond, mis asunud koostööle hoopiski opositsiooniga. Tundub, et igasugune aumehelikkus, nagu ka varasematest kokkulepetest kinnipidamine on muutunud igandiks või sotsiaalseks konstruktsiooniks, mida kõik muudavad vastavalt tekkinud oludele.

Kuid kas selline käitumine on aus ja ka riigimehelik ükskõik millist meie või maailma parlamentaarse traditsiooni ajalugu vaadates? Kas poleks pigem õige käitumine see, et kui oma erakonna ametlik ja üldkogu poolt kindla toetusega kinnitatud poliitika on muutunud kellegi südametunnistusele niivõrd vastumeelseks, et isiklikud veendumused või ka usk lihtsalt ei luba seda järgida, siis astutakse erakonnast välja või liitutakse mõne teise erakonnaga? Oli ju isegi Winston Churchill vaheldumisi konservatiivse ja liberaalse ja siis jälle konservatiivse partei liige. Lähiajaloost on aga tuntuim parteivahetaja USA president Donald Trump, kes algul oli demokraat ja liitus vabariikliku suunaga alles hiljem.