Palavikuline ja painajalik «Kuritöö ja karistus»

Madli Pesti
, teatrikriitik
Copy
Eesti teatri kontekstis on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Kuritöö ja karistus» harvanähtavalt intensiivne ja näitlemisstiil rõhutatult füüsiline. Lavastuse stiil tervikuna on ekspressiivselt tinglik ning näitlejate tegutsemise ajendiks on psühhofüüsiline impulss. Fotol Hilje Murel, Marian Heinat, Priit Võigemast ja Ursel Tilk. 
Eesti teatri kontekstis on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Kuritöö ja karistus» harvanähtavalt intensiivne ja näitlemisstiil rõhutatult füüsiline. Lavastuse stiil tervikuna on ekspressiivselt tinglik ning näitlejate tegutsemise ajendiks on psühhofüüsiline impulss. Fotol Hilje Murel, Marian Heinat, Priit Võigemast ja Ursel Tilk. Foto: Gabriela Urm

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uuslavastus «Kuritöö ja karistus» on teetähis mitmeski mõttes. See on esimene lavastus, mille nad toovad Eestis välja pärast teatri NO99 lõpetamist kaks aastat tagasi ning see on ka nende esimene lavastus Eesti Draamateatris pärast kuueteist aasta tagust märgilist «Juliat».

«Kuritöö ja karistuse» lavastasid Semper ja Ojasoo mullu kevadel Šveitsis Luzerni teatris. Sealse lavastuse kontseptsioon ja kujundus on jõudnud ka Eesti Draamateatrisse, lavastajad on edasi töötanud eelkõige näitlejatöödega ning on selles jõudnud peaaegu filigraansete tulemusteni.

Priit Võigemast Porfiri Petrovitšina.
Priit Võigemast Porfiri Petrovitšina. Foto: Gabriela Urm
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles