KESKKOND ⟩ Urmas Tartes: loodusfoto puhul on kõige olulisem lugu, mida ta jutustab

See on foto, mille tegemiseks on vaja spetsiaalset makroobjektiivi ja välklampe. Keskmisel pildistajal selliseid võimalusi tavaliselt ei ole. Kuid isegi vastava tehnikaga tuli Urmas Tartesel seitse aastat otsida, et saada pildile talvise toiduahela lugu – kääbusämblik sööb lumekirpu. Tehnika ise ei tee pilti. On vaja teadmisi, oskust olla õigel ajal õiges kohas ja õnne. Foto: Urmas Tartes

Urmas Tartes on rahvusvaheliselt tunnustatud loodusfotograaf, kes määras tänavusel Looduse Aasta Foto (LAF) konkursil žürii esimehena fotode kuivkaalu. Nagu ikka, puhkes pärast LAFi auhindade jagamist diskussioon – mõned inimesed olid kurvad, et võidupilt oli tehtud metsa üles seatud automaatpäästikuga kaameraga.

Kas põhimõtteliselt võib tehnika areneda ka sinnamaani, et aparaat analüüsib pildistatavat ja väljastab pildistajale igas olukorras pildipangas leiduvaid kujutisi, kombineerides ideaalse ülesvõtte?

Isegi uutes nutitelefonides on piltide muutmiseks tohutult palju võimalusi. Olen end lõbustanud pildistades telefoniga halli ilmaga raagus puid ja seadnud siis nende taha poolautomaatselt tähistaeva. See ei ole muidugi enam loodusfoto. Ma tahame foto peal näha ikka midagi ehtsat ja erilist. Ehtne päikeseloojang meeldib kõigile, aga keegi ei taha näha musttuhandet sarnase looga loojangupilti. Erilisuse tunne on see, kui me endalt küsime: kas see on päriselt? See erilisuse otsimine ahvatlebki vahel pildiga manipuleerima. Enamasti on fotograaf oma pildi sünni ainuke tunnistaja. Ja seetõttu püsib loodusfotograafia suurel määral tegija aususel ja vaataja heatahtlikkusel.