Fantaasiad, mis saanud tõuget nii folkloorist kui ka popkultuurist
/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)
18. detsember 2020, 19:00
/nginx/o/2020/12/18/13535320t1h6d5a.jpg)
Berit Sootaki «Viimane hingelind» on remiks X-meestest, Harry Potterist ja eesti folkloorsest ainesest. Noor kirjanik noortele lugejatele. Kui arvestada, et tegu on esimese romaaniga, siis... kuskilt peab ju alustama. Eriti kui eelsoodumus on niivõrd tugev. Kirjanikest ema ja isa mõju on tugevalt tunda: ühelt poolt on «Viimane hingelind» kriminaalne noortelugu, teiselt poolt armas muinasjutt karmide ja fantastiliste elementidega.
Kes vähegi on näinud «X-mehi», kujutab üsna kenasti ette, mis õhustik võib romaanis valitseda. Liigagi lihtne oli asendada nimi Säde nimega Rouge ning mõelda Loganit Sädeme mentori asemele. Kuigi Logan ei ole Rouge’ile päris see, mis Kaur Sädemele.
Küllap on see aga aja märk. Üles on kasvanud põlvkond, kes on popkultuurist niivõrd läbi imbunud, et mõtleb, tunneb ja tegutseb selles maailmas. Superkangelaste maailm on oma. Hea, kui midagi originaalset liitub olemasolevaga, aga pole paha, kui arendada olemasolevat maailma omal moel edasi. Ei ütle, et see oleks otseselt fan-fiction, aga sinnakanti kisub küll. Sootak on lisanud juba teada-tuntud maailmale eesti hõngu. Päris sugri-mugri doom’i ta ei arenda, küll aga on süvenenud eesti pärimusse, täpsemalt maailma loomisse. Sootaki idee hingelinnust näib olevat folkloorset päritolu, aga päris kenasti kohandatud fantaasiamaailmaga.
Kogu eelnev jutt ei tähenda aga, nagu romaanil poleks omaette väärtust. On ikka. Päris huvitav oli lugeda, kuidas Sootak joonistas kogu keskkonna detailselt ja kenasti välja. Samas võimalik, et seda kõike saanuks tihendada. Mõni katke siit välja, mõni sealt oleks ehk romaanile hästi mõjunud. Samas oli lugu kuidagi skemaatiline. Liha polnud veel kasvada jõudnud, aga ehk kunagi ikka? Et kõik oleks otsekui käegakatsutav, mitte hüpoteetiline.
Mis siis toimub? Kuna kohalik arst kinnitab aastaid ja aastaid vanematele, et nende tütar on vaimuhaige, sest tajub maailma väljaspool meie maailma, tuleb ta saata vastavale ravile. Kohta, mis on isoleeritud. Ja niimoodi satubki Mirtel Marie Oja andekate laste kooli, kus temast saab Säde. Selliste laste, kellel kõigil on erivõimed. Säde on hingelind, tema mentor aga Sädeme lehelind. Hingelind on suur haruldus, lehelind aga tema kaaslane.
Ja siis muidugi on seal olemas oma kurjamid. Üks neist kurjamitest on kogu aeg tagaplaanil. Ja kuidagi ootamatult, vupsti, on ta kohal ja teeb paha. Võimalik, et ka seda saaks veidi veenvamalt esitada. Et asi ei oleks nii deus ex machina.
Noorteka element seisneb aga peamiselt selles, et Sädeme mentor Kaur ja Säde on esimesest silmapilgust peale teineteisest kõrvuni sisse võetud. Kirjanik seletab seda kõike saatusega. Sellega, et need kaks on Sädeme sünnist saati kokku loodud. Hingelind ja lehelind. Koos on nad üks, täiendavad teineteist. Niisiis maagia ja elu? Tuleb tunnistada, et see on ütlemata ilus ja armas. Ja võimalik, et mõnikord nii ongi. Enamasti aga on mistahes kooselu, mistahes suhe töö. Armunud olek saab otsa, algab argipäev. Millised suhted peavad vastu? Ainult sellised, kus armunud suudavad aktsepteerida teist inimest nii, nagu ta on. Koos kõikide vigadega. Ja mäletada ainult head.
Hingelind ja lehelind on aga midagi muud. Nemad teineteiseta ei saa. Eriti ei saa lehelind. Aga miks see nii on ja palju muudki avaneb alles järgmises romaanis.
Berit Sootak
«Viimane hingelind»
Raudhammas, 2019
291 lk
«Ilmalinnu laul» on «Viimase hingelinnu» järg. Raamat on üles ehitatud sarnaselt eelmisega, mis omakorda kinnitab Harry Potteri ja X-meeste mõtet. Säde röövitakse esimese raamatu lõpus, viiakse minema tema armsa lehelinnu Kauri juurest. Röövijaks ei keegi muu kui Kauri oma vend Kiil. Kiil esindab Sündikaati.
Mis on Sündikaat? See on organisatsioon, mis töötab lehelindude ühenduse vastu. Lehelinnud kaitsevad hingelindu, Sündikaat väidab, et tegutseb niisamuti hingelinnu huvides. Käib leppimatu sõda. Ja seda juba aastaid. Enne veel kui hingelind Säde sündis. Kes on hea, kes halb? Kelle poole peaks hingelind hoidma? Kes valetab? Kes varjab oma tõelisi eesmärke?
See sõda tuletab ju meelde X-meeste Xavieri kooli ja Magneto juhtimise alla koondunud superkangelaste vastuolu? Või siis heade võlurite ja surmasööjate heitlusi? Kindlasti leiab veel ja veel näiteid maailmakirjandusest ja popkultuurist.
Sootak on võtnud omaks klassikalise pikema teksti kirjutamise skeemi. Või siis on kuidagi intuitiivselt ära tabanud hea loo jutustamise algtõe. Heas loos võitleb loo kangelane iseenda ja maailmaga, leiab ennast ja tuleb tagasi selle juurde, mis teda alguses kannustas tegutsema. Ta on justkui iseenda algus ja teekond. Nii noore kirjaniku puhul on see aga tähelepanuväärne. Niisamuti nagu elulised tõdemused.
«Ilmalinnu laul» avab järk-järgult varimaailma, millest ülejäänud inimestel, meil, tavalistel «mugudel», pole aimugi. Maailma, mis on ühest küljest popkultuurist mõjutusi saanud, teiselt poolt kasutab elemente eesti oma folkloorsest ainesest.
Samas, Eesti oma mütoloogia on mõneti oksüümoron. Ta on, ja teda ei ole ka. Uku Masing on selle üle päris põhjalikult mõtisklenud. Midagi oleks nagu pärisoma, aga enamik pärimusest ja haldjas-jumalatest on tulnud siia laiast maailmast. Laenudena. Niisiis, kust õieti on pärit Ilmalind? Selle küsimuse üle õnneks või kahjuks Sootak väga pead ei vaeva. Ei peagi. Sest ulmekirjandus loob omaenda maailma omaenda reeglitega. Ja kui need kenasti haakuvad looga ehk ei lähe vastuollu, on kõik hästi. Ja selle ülesandega saab ta mu meelest hakkama.
Deus ex machina elemente on võrreldes esimese romaaniga vähemaks jäänud. Kui nüüd natuke kriitilisemalt läheneda, siis ehk romaani esimene ots natuke venis. Kuidagi liiga palju oli hingelinnu ahastust, tema meeleheidet. Aga mida edasi raamat keris, seda paremaks ta sai. Hundipoisi ja Sädeme sõprus oli väga vahvalt läbi kirjutatud. Ehk veidi eluvõõrana mõjus Kauri meeleheide. See, mil moel ta sellega toime tuli.
Märkimata ei saa jätta, et autor seletab kenasti ära, mis siis ikkagi juhtus. Kuidas ja mil moel on asjad omavahel seotud. Ta kasutab siinkohal Indrek Hargla krimiromaanidest tuntud modus operandi’t. Laseb peategelasel jutustada tõde. Nii nagu see on välja koorunud pärast seda, kui hingelind leidis ennast ja avastas tõe. Jah, tegu on klassikalise mõrvalugude äraseletamisega, aga siinmail on just Hargla seda kenasti ja edukalt viljelenud.
Lugu ise ära ei taha jutustada. Selle avastamine jäägu lugeja rõõmuks. Mida aga võin kinnitada: Berit Sootaki teine romaan on esimesest vaat et ülegi. Mis on omaette saavutus. Pole just liiga palju neid kirjanikke, kelle teine raamat on parem kui debüüt.
Berit Sootak
«Ilmalinnu laul»
Raudhammas, 2020
287 lk