Jõuluküünalde tegijad ise kuusel küünlaid põlema ei pane

21 aastat koos Eestis: Sakslanna Elke ja Šveitsist pärit Peter Wüthrich on leidnud, et Võhmas on kõige parem. Foto: Kristjan Teedema

Jõuluküünlaid nad ei põleta, kuuskegi pole. Pere, kes puhus Eesti ühele depressiivsemale väikelinnale Võhmale sisse uue elu, varustab aga nendesamade küünaldega lisaks Eestile veel Kesk-Euroopat ja isegi Soomet. Viimase soovide täitmine olla omaette kunst.

Jõuluküünlaid nad ei põleta, kuuskegi pole. Pere, kes puhus Eesti ühele depressiivsemale väikelinnale Võhmale sisse uue elu, varustab aga nendesamade küünaldega lisaks Eestile veel Kesk-Euroopat ja isegi Soomet. Viimase soovide täitmine olla omaette kunst.

«Mul on siin üleval üks koht, tulete üles?» hõikab Peter Wüthrich tõstukikorvist, mis kõlgub kahekorruselise maja räästas. Wüthrich on lõpusirgel jõulutulede ülesriputamisega. Tõstukikorv võngub iga liigutuse taktis.

Maja, mis kunagi ammu oli Võhma lihakombinaadi väikeloomade tapamaja, on veerand sajandi eest esimest korda Eestisse sattunud Wüthrichi pere kodu ja küünlatööstus Võhma Valgusevabrik korraga.

«Meil on kõik siin nii hiljaks jäänud,» jõuab õuele Peteri abikaasa Elke, murelik toon hääles, ja vaatab süttimata jõulutulede poole. Ta on sakslanna, kes koos šveitslasest abikaasa Peteriga Eestis elanud 21 aastat.

Õuel aedikus ringi kalpsavad küülikud melust ei hooli. Üks hoiab heinakõrt suus nagu tuulelippu. Teine, karupruun, klammerdub teise kasukasse ja asub seda innukalt limpsima. Külm pole, heina jagub.