Mõni aeg tagasi avaldas Eesti Päevaleht oma Eesti 2020 mõjukate edetabeli. Kuigi konkreetsed nimed võinuks mõne teise meediakanali puhul erineda, oleksid strukturaalsed vahekorrad olnud suure tõenäosusega samad.
Mida oli mõjukuseks peetud? Kaks olulisemat tunnust on ilmselt võim ja autoriteet. Need võivad, aga ei pruugi kattuda. Mis mõjuvõimu puutub, siis olidki nimekirjas peamiselt poliitikud, aga ka ettevõtjad, pankurid. Nende puhul on tegemist nähtava võimuga. On veel varjatud võimu omajad (hallid kardinalid, mõned ülirikkad jt), kes ei pruugi nimekirjadesse sattuda. Mõlemad, nii avalik kui varjatud võim on suhteliselt juhuslikud ja muutlikud. Poliitik langeb mängust välja, ettevõte läheb pankrotti ja peagi vajuvad vastavad isikud unustusse. Säärane mõjukus erineb autoriteedil põhinevast mõjukusest. Kuigi ka viimane võib kustuda (nagu läks Gustav Naan 1970ndail), siis ikkagi harvem ja aeglasemalt. Mõjukaid, kel on ka autoriteeti, on nimekirjas vähe. Kõige lähemal sellele staatusele on mõned meditsiiniga seotud isikud, mis on pandeemia taustal mõistetav. Aga näiteks traditsioonilises mõttes vaimuinimesi, samuti neid, keda on kutsutud Postimehe avamusliidrite lõunale, oli näpuotsaga. Kas neid polnud rohkem sellepärast, et neid ei taibatud sinna (poliitikutega ühte patta) panna, või ongi neid väheks jäänud? Siit jõuame presidendi otsevalimise juurde. Sest kui milleski on rahva hulgas konsensus, siis selles, et presidendil peab olema erakonnapoliitikast kõrgemale küündivat autoriteeti.
/nginx/o/2020/12/18/13537184t1h4146.jpg)