Evelyn Kaldoja: miks eurooplane ei paljune?

Välistoimetuse juhataja Evelyn Kaldoja. Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Halbade transpordiühenduste kiuste on vähemalt üks valdkond, kus Eesti püsib igati globaalse ajastu vaimu laineharjal – reaalsust eirava empaatia­vaese poliitpläusti rohkus. Sel nädalal jõudis üks parteijuht tasemeni, kus pani lastetuse kirja kui Euroopa pahe, fašismi, kommunismi, koonduslaagrite ja maailmasõdade kõrval.

Maailma rahvastik on kasvanud 7,8 miljardini ja jõuab ennustuste järgi 2050. aastaks 9,9 miljardini. Homo sapiens pole väljasuremisohus – ta paljuneb ja sööb teisi liike välja katastroofilises tempos.

Selles valguses on kahtlane, kas tänu aiva paremale toidule ja meditsiinile järjest kauem ja tervemana elav Euroopa peaks end majandama kõrge iibe püramiidskeemi abil. Eriti kui vaadata, kuidas eurooplaste ülejääk on sajandeid rohutirtsudena võõrastele maadele suundunud. Veel 20. sajandi keskel emigreerusid näiteks hollandlased seetõttu Kanadasse ja Lõuna-Aafrikasse. Ka eesti külad Venemaal, Abhaasias ja Krimmis ei tekkinud maadeavastamise lustist, vaid sellest, et meid sai ühel hetkel rohkem, kui kodune pind toita jõudis.

Teisalt usun, et vaid üksikud radikaalid loobuvad lastest planeedi nimel või hirmust, et muidu peavad nende järglased Venemaale uusi eesti külasid rajama.

Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab.

Vaevalt leidub ka kuigi palju inimesi, kes hoiduvad teadlikult peret loomast, sest kavatsevad surmani iga järgmise põlvkonna 20-aastastega pidu panna. Siin-seal ilmuvad väited, et reisimine teeb õnnelikumaks kui laste kasvatamine, või et vallalised naised elavad kauem kui abielus (tõsi, samad tükid väidavad, et meeste eluiga abielu pikendab), tunduvad pigem sarjast «viinamarjad on hapud».

Enamik vallalisi ilmselt ei nuta üksi olemise pärast õhtust õhtusse patja, aga vähestel on see sihilik valik. Korduvad uuringud näitavad, et keskmine eurooplane saab elu jooksul vähem lapsi, kui täiskasvanuelu alustades plaanib. Mõnel ei täitu nooruses deklareeritud unistus kolmelapselisest perest meditsiinilistel põhjustel. Teine ei leia sobivat partnerit. Kolmas kohtub alguses õigena tunduva inimesega, saab temaga lapse, aga leiab end ikkagi teise täiskasvanu vaimse ja ainelise toeta üksikvanema rollist ega julge rohkem riskida.

See on haridus ja vastutustunne, mis eristab eurooplast Helmandi talunikust, kes heidab 13-aastase pruudiga ühte ja viljastab teda majja lisatööjõu saamise nimel aina uuesti, seni kuni naine sünnitusel hinge heidab. Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab. Ei teagi, kas muiata või õududa, kui Euroopat arvustab poliitik, kelle peas vohab Taliban.