Juhtkiri ⟩ Vägivallatsejad vastutama

Illustreeriv foto vägivallast Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

• Teadlikkus vägivallakuritegudest on tõusnud
• Oportuniteet võib anda kuriteo kohta vale signaali
• Ühiskond peab vägivalla selgelt hukka mõistma

Juba mitmeid aastaid on jõulude ja aastavahetuse eel räägitud ka pühade varjuküljest – vägivallakuritegude arvu kasvust, mis on enamasti seotud liigse alkoholitarbimisega. Avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all on olnud mitmed vägivalla kasutamisega seotud kohtuprotsessid. Inimeste suhtumine sellesse teemasse on tänu teadlikkuse tõusule aastate jooksul paranenud, kuid omajagu teed vägivallatuma ühiskonna poole on veel minna.

Tänase Postimehe Eesti uudiste külgedel on juttu kahest vägivallakuriteo juhtumist, mille puhul hindas abiprokurör esialgu teo toime pannud isikute süüd piisavalt väikseks, et oportuniteedimäärusega kriminaalasi lõpetada. Hiljem need otsused tühistati, kuna prokuratuuri kõrgemad ametnikud pidasid sellist asjade käiku põhjendamatuks ja juhtumid on taas avatud.

Oportuniteedi mõte on panna inimene vastutama karistusega oma tegude eest, kuid säästa teda märkest karistusregistris, mis võib raskendada näiteks töö leidmist hilisemas elus. Samuti hoiab selline kriminaaluurimise lõpetamise meetod kokku kohtute aega ja raha. Kuid kuriteo toime pannud inimestele liiga kergekäeliselt oportuniteedi määramine annab ühiskonnale vale signaali. Näiteks võib kõne all olevate juhtumite puhul tunduda, et korduvale või eriti alandavale vägivallale ei järgne eriti suur karistus.

Esimene juhtum puudutas vägivalda elukaaslase vastu, mille pani toime Odini sõdalastega seotud ja varem mitu korda vägivalla eest karistatud isik. Selline taust oleks võinud abiprokuröril punase tulukese peas põlema lüüa küll, kuna Odini sõdalased on «korrapidamise» asemel hiilanud massiliselt vägivalla kasutamisega, eriti kahetsusväärselt just omaenda pereliikmete vastu.

Täiesti vägivallatut maailma pole ilmselt võimalik saavutada, kuid saab anda ohvritele kindlustunde, et vägivallakuriteost teatamisest on abi ja et vägivallatsejatega tegeletakse õiglaselt.

Teine lugu puudutab endist poliitikut Valter Vaha, kes sai kakluse tõttu hüüdnime «rusika- ja uriinikangelane». See juhtum äratas tähelepanu ka sellepärast, et Vahal võttis pärast süüteo avalikuks tulemist vallavolikogust ja parteist lahkumine omajagu aega ja isegi erakonna juht ei pidanud vägivallatseja poliitikast taandumist vajalikuks.

Mõlemad intsidendid näitavad, et suhtumine vägivalda võib kohati olla liiga leebe. Mida aga tunnevad sellises olukorras ohvrid, kui kõrgemalt poolt tuleb signaal, et juhtunu oli tühine? Samuti tuleb Eestis vahel ette ohvrisüüdistamist, justkui annaks näiteks purjusolek või provotseerivana tunduv sõnakasutus vägivallatsejale õiguse jõudu rakendada. Selline suhtumine peaks kindlasti lõppema.

Konkreetsed karistused jäägu ikka prokuratuuri välja pakkuda ja kohtusüsteemi otsustada ning mainitud lugude puhul võis olla ka tegu üksiku ametniku möödalaskmistega. Aga moraalses plaanis on vaja, et vägivalda ei vaikitaks maha ja et sellele järgneks selge ühiskonna hukkamõist. Täiesti vägivallatut maailma pole ilmselt võimalik saavutada, kuid saab anda ohvritele kindlustunde, et vägivallakuriteost teatamisest on abi ja vägivallatsejatega tegeletakse õiglaselt. Muutused võtavad aega, aga esialgu tuleks kindlustada, et vähemasti kohtusüsteemis sellist vägivallakuritegude alahindamist ette ei tuleks.