Toomas Alatalu: Putini ülevälja pressing nimega «genotsiid»

Toomas Alatalu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Venemaa Saksamaa-poliitika on muutumas
• Kasutusele on võetud sõna «genotsiid»
• Kremli propaganda on agressiivne

Venemaa välispoliitikat ühe või teise riigi suhtes hinnates on lõppeval aastal tulnud põhimõtteliselt uut juurde just Kremli Saksamaa-poliitikas, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Nagu arvata võis, jätkas Putin oma koduse peavalu Aleksei Navanõi tituleerimist Berliini haigla patsiendiks, ent tema aastalõpukonverentsil jäi nimeta peamine uus vastane – USA presidendiks valitud Joe Biden. Saksamaast ja Nord Stream 2st rääkides kuulutas Putin ühel hetkel lihtsalt, et loodetavasti suhtub uus administratsioon lugupidavalt oma partnerite rahvuslikesse huvidesse ja pöördub tagasi heatahtliku konkurentsi juurde maailma turgudel.

Nord Stream 2 ehitusel on jäänud veel paika panna 160 kilomeetrit. Putini sõnul vastab ehitus täielikult Euroopa ja Saksamaa rahvuslikele huvidele ning president kiitles, et Venemaal on väga palju sõpru Saksamaa majandusinimeste hulgas ja et ka riigi poliitiline juhtkond toetab avalikult seda projekti.

Selge see, et seisus, kus Trumpi administratsioon seiskas Nord Stream 2 ehitamise, on Kremli poolt igati loogiline moosida Saksamaa ladvikut ja valitsust, et ehitus lõpule viidaks. Samas, kui hinnata Venemaa välispoliitikat ühe või teise riigi suhtes, on lõppeval aastal tulnud põhimõtteliselt uut juurde just Saksamaa-poliitikas ja seda Berliini jaoks selgelt ebameeldivas vormis. Esialgu on tehtud vaid väikseid ja lokaalseid käike, mida võib veel võtta kui märguannet, et juhul kui Saksamaa teeb vajaliku otsuse (Nord Stream 2 lõpuni ehitamise kohta), võib tehtust aimuv suur poliitika jääda ka välja kuulutamata. Seda enam, et tegu on aastakümnetetaguste sündmustega.

Kui nüüd pisut ajas tagasi minna, siis teatas Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova 12. detsembril, et Saksamaa partei AfD juhtide Moskva visiidil ja kohtumisel välisminister Sergei Lavroviga ikkagi arutati ka natsismi kuritegude aegumatust, nende pehmendamise lubamatust ja probleeme, mis on tekkinud Leningradi blokaadi üleelanutele individuaalsete kompensatsioonide maksmisel, sõltumata rahvuslikust päritolust. Teatavasti kooskõlastasid Saksamaa ja Venemaa 2019. aasta jaanuaris dokumendi, millega Berliin eraldas ühekordse humanitaarabina 12 miljoni eurot Peterburis sõjaveteranide haigla ja Saksa-Vene puhkekeskuse asutamiseks. Kõik veel toona elus olnud 86 000 blokaadiohvrit said 2500 eurot, ent kuna Saksamaa oli juute juba varasema holokausti kompenseerimisega toetanud, siis kinnitas Moskva soovi, et õiglasemat abi saaksid ka kõik blokaadis kannatanud. Nüüd siis võib aru saada, et midagi ei toimi veel nii, nagu loodeti.

Selge see, et Kremli propagandaaparaat on suurelt ette võtnud. Ent praegu tehaksegi suurt poliitikat suurelt, kui mainida vaid sanktsioone ja küberrünnakuid.

20. novembril aga möödus 75 aastat Nürnbergi protsessi algusest. Sel puhul toimunud teadusfoorumi poole pöördudes tuletas Putin meelde, et just protsessi päevil formuleeriti genotsiidi mõiste ja et seda on hakatud kasutama ka Venemaal Suure Isamaasõja aastail toimunust rääkides. Putin mainis 27. oktoobril Novgorodi oblastis toimunud protsessi, kus uutele materjalidele tuginedes kuulutati 1942. aastal toimunud 2600 NSVLi sõjavangi ja tsiviilisiku tapmine sakslaste poolt genotsiidiks. Varasem protsess oli seda nimetanud sõjakuriteoks ja kuriteoks inimsuse vastu.

Venemaa senist sõnakasutust ja suhtlust Saksamaaga teades oli «genotsiidi» kasutuselevõtt 2020. aastal paras üllatus. Esmalt, 20. aprillil teatati, et on taasalustatud uurimist Karjalas jätkusõja ajal vangilaagrites toimunud etnilise puhastuse asjus. Arusaadavalt on süüdistatav Soome. See pole Soomel esimene kord Teise maailmasõjaga seoses katsejänese rollis olla: 25. märtsil 2010 kuulutati Viiburi Vene sõjakuulsuse linnaks. Nagu teada, ei mõjutanud see ega ka Gruusia sõda 9. mail 2010. aastal väliskülaliste arvukust Punase väljaku tribüünidel. Oli vaja veel Krimmi ja Ida-Ukrainat, et algaks sisuline reageerimine Kremli sammudele.

2020. aasta mais teatas Venemaa juurdluskommitee, et on alustatud uusi uurimisi sõja ajal ja järel Pihkva ja Novgorodi oblastis toimunud sõjakuritegude protsesside asjus, novembris teatati sama Rostovi ja detsembris Stalingradi (Volgogradi) oblasti kohta. Viimane äratas läänes suuremat tähelepanu, sest vanuritele saadeti koju povestka’d, kohustades neid tulema tunnistusi andma.

Otsusele, et tegu oli genotsiidiga, on seni jõutud vaid Novgorodis ja seal nii sakslasi kui ka Läti politseinikke süüdistades. Ainuüksi uurimispaikade nimed tagavad avalikkuse piisava tähelepanu ja mängus on Euroopa Liidu juhtiva riigi maine.

Selge see, et Kremli propagandaaparaat on suurelt ette võtnud. Ent praegu tehaksegi suurt poliitikat suurelt, kui mainida vaid sanktsioone ja küberrünnakuid. Moskva ähvardab nüüd kasutusele võtta ka ajaloo, ehkki teab hästi oma nõrku külgi selles. Samas on ta ikkagi võitja. Igal juhul on uuel aastal sündima hakkavad kokkulepped ja lahendused huvitavad.