Elmo Nüganen: teater pole minu omand

• Elmo Nüganen põhjendab, miks ta just nüüd lahkub
• Mis viis Nüganeni arusaamiseni, et linnateater pole tema omand?
• Millised eesmärgid on tal peanäitejuhina järgmisteks kuudeks?
• Mis tööd ta ise hakkab tegema?

Vahetult enne jõule teatas Elmo Nüganen, et hooaja lõpus, suvel 2021, paneb ta Tallinna Linnateatris peanäitejuhi ameti maha. Aastalõpu koosolekul oma otsusest kolleegidele teada andnud Nüganen on Tallinna Linnateatri loomingulist palet vorminud 28 aastat. «Ma arvan, et nende aastatega olen ma kõige-kõige olulisema sellele teatrile juba andnud. Meile ehitatakse uut teatrit,» põhjendas Nüganen kolleegide ees seistes oma otsust.

Kohtun Elmo Nüganeniga esmaspäeva keskpäeval Tallinna Linnateatri tühjades ruumides. Mitte et teatris oleks vaba päev või koroonapiirangud annaks inimestele puhkust, vaid Tallinna vanalinnast, Laia tänava kompleksist on pea kogu töö- ja elutegevus kolitud mujale. 55 aastat kestnud soovunelm hakkab lõpus teoks saama: uue aasta alguses algab ka Tallinna Linnateatri lavaaugus uue teatrikompleksi ehitus, suur saal saab tegelikkuseks.

Kuigi lahkumist põhjendades tõi Nüganen välja just uue kompleksi ehituse, võib tema teeneks tegelikult pidada ka praegu meile kõigile tuttavaid Tallinna Linnateatri ruume – kui ta 1992. aastal koos direktor Raivo Põldmaaga hapras seisus teatri üle võttis, andis toonane noorsooteater etendusi ainult teatri väikeses saalis ning diele’s.

Mida Tallinna Linnateatris töötamine Elmo Nüganenile tähendas, millist tulevikku ta teatrile ennustab, mida ta kardab ja mida mõtleb laiemalt teatrikunstist, sellest me tema soovil enne suve ei räägi.

Elmo Nüganen on intervjuud andes väga rõõmsameelne, kui see kujund poleks nii kulunud, siis tundub, et ta seljast on kadunud mitmesaja-aastane koorem.

Elmo Nüganen, miks te otsustasite just nüüd lahkuda?

Sławomir Mrožeki näitemängus «Tango» on üheks tegelaseks vanaema, kes katafalgile ronib, ning siis pöörduvad kõik suure hämminguga tema poole, et mis asja sa nüüd teed. Vanaema ütleb, et te kõik olete siin nii targad, aga kui inimene teeb midagi nii tavalist, nagu näiteks kavatseb surema hakata, siis pole imestamisel otsa ega äärt. (Naerab.)

Võiks ju ka nii vastata, et kui inimene teeb midagi nii tavalist – nagu näiteks kavatseb varsti oma töölepingu lõpetada, teavitades sellest eelnevalt oma tööandjat ja kolleege –, siis pole imestamisel otsa ega äärt.

Iga juht, kes asub tööle, saab aru, et lõpmatuseni ju ühte ametit pidada ei saa. Kunagi tuleb katafalgile ronida.

Elmo Nüganen arvab, et kõige hullem oleks see, kui uude majja viidaks kaasa vanu arusaamu ja arusaamatusi, vanu võtteid ja vanu põhimõtteid, vanu harjumusi ja eelarvamusi. Foto: Sander Ilvest

Aga see pole ju surm!

Loomulikult ei ole, rääkisin kujundlikult. Esimest korda mõtlesin ma äramineku peale teisel või kolmandal hooajal. Tegelikult puutusin siis esimest korda kokku nende pingete, raskuste ja koormaga, milleks ma veel valmis polnud. Hiljem aga inimene harjub selle pingega, sest ta mõistab, et see käib sellise ametiga kaasas.

Mind on kogu aeg saatnud mõte, et äramineku hetk peab olema õige, teatriarengule pikemas perspektiivis kõige parem. Mul on tunne, et praegu siit majast (Tallinna Linnateatri hoonetest vanalinnas – H. S.) Salme kultuurikeskusesse minnes on just see aeg, mil istutada mulda seeme, mis Salme perioodil mullas idaneks ning võrsuks millekski uueks, seda ütleb mulle kogemus ja intuitsioon.

Te ei karda, et öökülm selle võrse ära võtab?

Ei karda. Sest siis ei ole seeme ka seda väärt.

Selleks hetkeks, kui tullakse siia majja tagasi (praeguste plaanide kohaselt saab Tallinna Linnateatri lavaauku kerkiv uus saal ning maja remont valmis 2023. aastaks – H. S.), on sel taimel juba esimesed rohelised lehekesed, võib-olla ka esimesed õied… Võib-olla tõesti tuleb öökülma, aga aednik peab selle õrna taime eest hoolt kandma.

Meile hakatakse ehitama uut teatrit. Sõnaga «uus» kaasneb nagu iseenesestmõistetavalt arusaam, et kui on uus, siis kõik uus. Uue teatriga tulevad uued mõtted, uus hingamine, energia, mõistmine. See käib lootuste ja ootustega kaasas.

Kõige hullem, mis juhtuda saab, on ju see, et me teeme selle ringi ära – oleme kaks aastat Salmes, tuleme tagasi siia Laiale tänavale ja tassime uue maja täis vanu arusaamu ja arusaamatusi, vanu võtteid ja vanu põhimõtteid, vanu harjumusi ja eelarvamusi ning jääme siis kõik koos seda uut energiat või sünergiat ootama. Lähtuvalt sellest, millises situatsioonis on meie teater, ja sellest, mis meie teatrit ees ootab, tuleb teatud asjad ära teha (Nüganen rõhutab viimast viit sõna – H. S.).

Enne seda, kui hakatakse ehitama uut laeva, tuleb hakata mõtlema uue meeskonna loomisele, uute võimaluste peale. Sellele tuleb mõelda nüüd, aga mitte siis, kui laev juba vette lastakse. Kui me vanaga tagasi kolime, siis ei saa sündida uut.

«Mina tõesti usun seda, et praegusel hetkel lahkumine on teatri arengule hea. Küsimus pole selles, et minul on kõige soodsam hetk lahkuda,» ütleb Elmo Nüganen. Foto: Sander Ilvest

Teie ise kehastate seda vana, vanu arusaamu?

Arvan küll. Kusagilt peavad ju asjad hakkama muutuma. Mina püüan ära teha kõik, et Salme käivituks, ja tahan anda võimaluse uue meeskonna tekkele. Hooaja lõpuks oleme me vanalinnast Salmesse kolinud, repertuaar on sinna üle kantud, oleme teinud uusi lavastusi; selleks ajaks on teater Salmes täistuuridel töötamas.

Laiale tänavale hakatakse juba ehitama uut maja, samal ajal kuulutatakse välja Tallinna Linnateatri direktori konkurss. Direktor peab saama valida teatrile uue loomingulise juhi, aga ka uue peakunstniku. Kui kaptenisillal on uued inimesed, siis on neil ka võimalus moodustada uus meeskond – ma ei pea silmas, et siin tuleks plats puhtaks pühkida –, aga kui uue kapteni kõrval on uus tüürimees või vanemmadrus, siis ongi juba tegemist uue meeskonnaga.

Seepärast arvan, et pikemat perspektiivi arvestades on praegu kõige õigem aeg lahkuda.

Aga kui rääkida «öökülmadest», siis 1992. aastal (Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa alustasid just siis – H. S.) polnud siin lihtsalt öökülm, vaid maa oli lausa jäätunud. Siia oli vaja tulla kirka ning haamriga. Arvan, et see oli kõige parem hetk uue teatri loomiseks. Ka nüüd usun ma, et asi on kõige tulemusrikkam, kui uus loominguline juht, peakunstnik ja direktor on näljased ja tahavad teha seda, mida nende arvates pole keegi veel teinud.

Aasta oli siis 2001, Elmo Nüganen istumas Tallinna Linnateatri trepil. Foto: Liis Treimann/pm/emf

​

Kas Eesti teatrimaastikul on olemas need inimesed, kellele te annaksite teatri rahuliku südamega üle?

Me elame teistsuguses ühiskonnas, mitte kuldvõtmekese piduliku üleandmise ühiskonnas, ja seetõttu mina seda tegema ei hakka.

Asendamatuid ei ole. Arvan, et olemas on selline kooslus. Iseasi, kas need inimesed võtavad selle teekonna ette, kas nad on nõus selle vastutusega, kas nad tahavad seda teha, kas nad hakkavad midagi pelgama ja kui, siis mida. Võrdlust ei tohiks peljata, meedia-ajakirjandus aga ei tohiks hakata kohe eelmise perioodiga võrdlema, ka maja sees ei tohiks seda teha, aega tuleb anda.

Asi on kõige tulemusrikkam siis, kui uus loominguline juht ja direktor on näljased ja tahavad teha seda, mida nende arvates pole keegi veel teinud.

Me peame aru saama, et mitte ükski asi ei ole igavene, meeldib see meile või mitte. Ka ema, kes armastab omi lapsi, peab ühel hetkel lapsed vabaks laskma, nad peavad minema oma elu elama. On seaduspärasusi, mille vastu ei saa, ning seda on targem arvestada.

Kuidas reageerisid teie otsusele lähedased – teie perekond, aga ka linnateatri inimesed? On ju see teater selles suhtes eriline, et pea kogu trupp koosneb teie kursusekaasastest või õpilastest.

Nii see enam pole, võib tunduda, et kursuseklaasi või õpilasi on trupis rohkem, kui neid tegelikult on. Igal loomingulisel juhil on õigus luua oma trupp. Mäletan, et üks teatrikriitik ütles kunagi, et Nüganen kogub oma trupi näitlejaid nagu kiivas margikoguja, kes mark margi haaval paneb kokku kallihinnalise kollektsiooni.

Teile meeldis see ütlus?

Meeldis või mitte, see polegi oluline, see oli lihtsalt ainus kord, mil on midagi öeldud selle kohta, kuidas ma truppi kokku panen. Nii et see ütlus mõjus ja jäi meelde.

Elmo Nüganen näitab lavaauku, kuhu aastaks 2023 kerkib Tallinna Linnateateri uus teatrisaal. Foto: Sander Ilvest

Talinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen 2007. aastal teatri katusel. Foto: Peeter Langovits/pm/scanpix

Kuidas teie otsusele reageeriti?

Nagu ma ütlesin, siis tegemist polnud välkotsusega. Oleme teatri tuleviku üle korduvalt arutanud nii loomenõukogus, direktoriga, peakunstnikega kui ka näitlejatega. Selles mõttes ei tulnud otsus kindlasti ootamatult.

On ilmselt inimesi, kes kehitavad õlgu, on neid, kes võivad mõelda, et see pidi niikuinii kunagi juhtuma. Mõni võib tunda heameelt, et keegi teine tuleb, aga on ka neid, kel on kahju, et ma lahkun. Aga kõik peavad aru saama, et ükskõik milline on nende hetkeemotsioon, nii see pidi minema.

Kas inimesed hõõruvad käsi rõõmust või kurbusest, pole tegelikult tähtis, vaid tähtis on see, kuidas asi toimub. Kas toimub uksi paugutades? See oleks halb variant. Läbi meedia rääkides? See oleks kõige hullem variant, mis üldse olla saaks, sest on teatud asju, mis peavad jääma pere- või sõprade ringi. Kui sõber sind reedab, siis sellest ei pea ajakirjanduses rääkima.

Oluline on, et see masinavärk edasi läheks. Mina tõesti usun, et praegusel hetkel lahkumine on teatri arengule hea. Küsimus pole selles, et minul on kõige soodsam hetk lahkuda.

Olles nii kaua ühes ametis, on väga lihtne hakata pidama oma tööd enda omaks. Tunnistan, et ka mina pean vahel Postimeest ja kultuuritoimetust enda omaks, kuigi olen palgatööline, nagu olete teie. Lahti lasta ei ole lihtne. Tallinna Linnateater on ju Elmo Nüganeni teater.

Ma saan aru, mida te silmas peate, aga ma ei mõtle niimoodi. Püüan seletada. «Meile hakatakse ehitama teatrit» – tunnetasin järsku väga teravalt ja sügavalt selle lause tegelikku tähendust. Mitte selles kontekstis, et Tallinna pole sada aastat teatrit ehitatud või et noorsooteatrile pole 55 aasta jooksul teatrit ehitatud – meile ju lubati! –, vaid selles tähenduses, et meile EHITATAKSE teater. Mitte meie ise ei ehita, vaid meile ehitatakse.

Et teised annavad?

Jah. Mitte meie ei maksa selle ehituse eest, vaid selle eest makstakse. Me kõik teame, mida tähendab, kui ehitad pangalaenuga maja – sa ehitad selle oma raha eest. Praegu aga pole see juhtum. Meile ehitatakse teater, see tähendab, et kusagil arvatakse, et me oleme teinud head tööd, kusagil tahetakse, et me teeks oma tööd veel paremini.

See tähendab sel juhul, et mitte midagi pole minu. See garderoob, kus ma olen, see tool, kus ma istun, see pole minu tool… Ma arvan, et vist jõudsin selle tõdemuseni, sügava arusaamiseni alles siis, kui minu äraminek siit muutus reaalseks ehk käega katsutavaks. Olen tegelikult aasta jooksul olnud ilmselt teel selle arusaamani, et siin ei ole mitte miski minu.

Ei ole muidugi lihtne näha pooltühjas klaasis pooltäis klaasi, aga seda tuleks teha, eriti siis, kui tegemist on suure mastaabiga manöövritega.

See, et olen siia pannud ennast ja võimalik, et kohe parima osa endast, ei tähenda aga seda, et midagi siin oleks minu omand.

Saan aru, et see on midagi sellist, mida paneb ema oma lapsesse. Ühel hetkel peab ema aru saama, et see on küll tema laps, aga tal pole omandiõigusi selle lapse peale, sest laps tahab ise elada. Ema on küll palju vaeva näinud, armastanud ja kannatanud, veetnud unetuid öid, aga see ei tähenda, et ema saaks otsustada, mida tema laps teeb. Laps peab ise saama elada ja otsustada.

Kas olete vahel mõelnud, et oleks pidanud tegema nagu näiteks Peeter Jalakas, kes tegi oma teatri?

Peeter valis teise tee, tal on tõesti õigus oma teatriga teha seda, mida tahab, tal on seega rohkem vabadusi. Müts maha tema ees.

Tahes või tahtmata olen mina teises seisus – olen riigiteenistuses, minusse tuleb suhtuda kui riigiteenistujasse.

Olete te kordagi mõelnud oma teatri peale?

Ma pole sellele väga mõelnud, ju ma suhtusin siin olevasse teatrisse kui enda omasse. Kuigi ta ei olnud, ent siis ei saanud ma sellest aru.

Teater on suurem kui mina või ükskõik kes.

Hetk Elmo Nüganeni lavastusest «Kommuun». Fotol Hele Kõrve,Andres Raag, Rain Simmul ja Indrek Ojari. Foto: Siim Vahur

Mis teist edasi saab?

Jaanuari lõpus, kui koroona lubab inimesi saali, esietendub Tallinna Linnateatris minu lavastusena «Lapsed».

Lisaks kohandan Laia tänava saalidesse loodud lavastused Salme lava jaoks, «Kommuuni» ja «Kirsiaia» toome Salme suurele lavale.

Ma pole teistes Eesti teatrites töötanud, ainult ühe töö olen teinud Eesti Draamateatris, aga see oli ka pigem koostöö, vahetasime Priit Pedajasega kohad (Elmo Nüganen peab silmas Tom Stoppardi triloogia «Utoopia ranniku» koostööprojekti – H. S.).

Tallinna Linnateater Priit Pedajase käe all ja Eesti Draamateater Elmo Nüganeni juhtimisel tõid 2013. aasta märtsis lavale Tom Stoppardi triloogia «Utoopia rannik» kaks esimest osa. Foto: Postimees

Tallinna Linnateatrist lahkumine annab mulle võimaluse panna end proovile teistes teatrites, seal midagi teha. Mul on mõned kokkulepped, aga ma ei ole volitatud neist praegu rääkima.

Ütlesite telefonis, et soovite anda teatri üle võimalikult ettevalmistatuna, aga samas jättes uuele meeskonnale ruumi. Kui palju praegune koroonaaeg teid piirab?

Ma tahan jätta ruumi, et neil oleks võimalik midagi uut teha.

Koroonaajal saame teatris keskenduda proovidele. Kui õhtuti etendusi ei ole, siis on see õnnistus – näitlejad on õhtuti vabad, nad saavad siis proovi teha, saab rohkem proovi teha nende lugudega, mis muidu seisaksid, sest neile pole pakkuda vabu lavaaegu. Praegu on lavad vabad. Näitlejad saavad rohkem proovi teha ja kui koroona ükskord ära kaob, siis saab kiiremini ja kindlamalt lavale minna. See on see positiivne pool.

Koroona on paratamatus, me ei saa nina norgu ja käsi rüppe lasta, me peame selle reaalsusega kohanema, edasi elama.

Ei ole muidugi lihtne näha pooltühjas klaasis pooltäis klaasi, aga seda tuleks teha, eriti siis, kui tegemist on suure mastaabiga manöövritega. Kui asi puudutab suuri-suuri probleeme, siis tuleb vaadata positiivselt.

Mida peate uue loomingulise juhi ja direktori valimisel oluliseks?

Ma ei taha mõjutada otsuseid ega otsustajad. Olulisem on see, kuidas korraldatakse direktori konkurss (kevadel lõppeb praeguse direktori ametiaeg – H. S.). Kas konkursile oodatakse direktorikandidaati või direktorikanditaati koos loomingulise juhi kandidaadiga või on hoopis mingi kolmas variant – selle otsustavad konkursi korraldajad.​

Raivo Põldmaa ja Elmo Nügenen külalisi vastu võtamas Tallinna Linnateatri sünnipäeval. Foto: Siim Vahur

Kuidas te Raivo Põldmaaga Tallinna Linnateatrisse tulite?

Raivo on mulle rääkinud, et talle tehti ettepanek hakata direktoriks ja tema ütles, et ainult koos minuga. Kui Raivo minu käest küsis, kas olen nõus temaga kaasa tulema, siis rääkisime ainult 15 minutit. Leppisime toona kokku lihtsalt teatud põhimõtted, ma vist ei võtnud isegi mõtlemisaega.

Elmo Nüganeni menulavastuse «Kolm musketäri» (1995) tegemise ajal. Foto: Peeter Langovits/pm/scanpix Baltics

Elmo Nüganen tuli Tallinna Linnateatrisse tööle 1992. aastal, lahkumispidu on planeeritud 2021. aasta kevadsuvve. Foto: Sander Ilvest

Elmo Nüganen (58)

• Lõpetas 1980 Tallinna 37. keskkooli ja 1982 rätsepa erialal Tallinna 4. tehnikakooli, õppis 1982–83 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist, lõpetas 1988 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.
• Olnud 1988–92 Ugala näitleja ja lavastaja ning aastast 1992 Tallinna Linnateatri peanäitejuht, olnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstiooli professor ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
• Teinud üle 40 lavastuse, sh ­lavastanud ka Venemaal, ­Poolas ja Lätis.
• Teinud kolm filmi, neljas – «Apteeker Melchior» – ­linastub 2021.
• Teaduste akadeemia teatrikunsti valdkonna akadeemik.