Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes lähima kümne aasta jooksul koolist lahkub. Õnneks langeb see periood kokku ka õpilaste arvu üldise vähenemisega Eesti koolides. Seda situatsiooni tuleks ära kasutada soodsate muutuste tekitamiseks meie hariduses üldiselt.
Mulle pole kunagi olnud päriselt arusaadav üleskutse, mis kõlab umbes nii: «Tule tänavalt ja päästa Eesti haridus!» Selline seisukoht on alandav kogu hariduse ja eriti õpetajahariduse suhtes. Just see viimane on minu arusaamist mööda noortel õpetajatel puudulik. Me ei lase endale noaga ligi ühtki kirurgi, kes pole pidanud aastaid tõestama, et ta suudab võtta vastutuse inimese kehalise tervise eest. Samas võib klassi ette katsetama minna igaüks, kes ei oma alusteadmisi pedagoogilisest ja arengupsühholoogiast, kes pole valmis toime tulema kiindumushäiretega lapse ja tema keeruliste vanematega, kes ei oma praktilist tunnikogemust, mida on vaadelnud ja korrigeerinud parimad asjatundjad. Inimese hing ning vaim on õrn materjal ja liiga kallis katsetamiseks nii lapsel kui kogemusteta õpetajal. Nii juhtubki, et õpetaja ei oska end õigesti häälestada, tulevad ette solvumised ja mittemõistmised ning tulemuseks on järjekordse noore inimese lahkumine koolist.
/nginx/o/2021/01/06/13563508t1h50aa.jpg)
/nginx/o/2021/01/06/13563507t1h45ce.jpg)