INTERVJUU ⟩ «Lasteajakirjas avaldatud lugudest on hiljem ilmunud kümneid raamatuid»
Viisteist aastat tagasi hakkas ühe ettevõtliku ja missioonitundelise naise – Pille Adusoo – eestvõttel ilmuma Eesti esimene ja siiani ainus algupärane, eraalgatuslik ajakiri mudilastele. Ajakirja Mesimumm sihtrühm oli väikelapsed vanuses 1–7 ning selle eesmärk oli pakkuda eesti kirjanike ja illustraatorite kujundatud kvaliteetse teostusega algupärast sisu. See ilmus kord kuus ja oli reklaamivaba.
Ajakirja kasutati laialdaselt alusharidusasutustes, sealhulgas muukeelsete laste eesti keele õppes. Selle lugejate sihtgrupis olid ka mitme välisriigi õppeasutused, kus pakuti eesti keelt kõnelevatele mudilastele alusharidust. Mõnda aega ilmus ka ajakiri Nööps, mis oli mõeldud veidi suurematele lastele. Mesimummi toetas juba aastaid kultuurkapital ja see andis Eesti loomeinimestele võimaluse panustada oma loominguga kõige väiksemate laste arengusse. Üks mitmekümnest püsiautorist olin ka mina.
See oli üks tänuväärne nišš, mille me koos teiste suurepäraste autoritega kuust kuusse ära täitsime, ja mul on siiani keeruline leppida teadmisega, et detsembrikuu Mesimumm on teadupärast viimane väljaanne. Seepärast tundsin, et just nüüd on viimane aeg tuua laiema publiku ette need tegijad, ja eelkõige ajakirja looja – Pille Adusoo –, kes Mesimummi 15 aastat tagasi üles ehitasid, täites selle nauditava visuaaliga ning põneva ja eakohase sisuga ning olles seeläbi täiesti omaette nähtus meie lastekirjandusmaastikul.
Kuna Pille elab praegu Hispaanias, toimus meie suhtlus peamiselt e-kirjade teel, ent vestlesime pikalt ka muude e-vahendite kaudu.
Pille, palun tutvusta ennast. Mida oled õppinud ja millega tegelesid enne ajakirjade Mesimumm ja Nööps väljaandmist?
Ma olen sündinud Lääne-Virumaa väikeses linnas Tamsalus, kus veetsin oma lapsepõlve ja lõpetasin gümnaasiumi. Olin suur raamatuhuviline juba väga noorena, meil oli kodus suur raamatukogu ja ma olin kõik raamatud vähemalt kolm korda läbi lugenud. Koolis olid lemmiktunnid kirjandus ja eesti keel, mistõttu soovisin ka ise õppida eesti keele õpetajaks, kuid kui plaanid muutusid ajaga, läksin õppima õigusteadust ja töötama juristina.
Kuidas tulid mõttele hakata välja andma lasteajakirju? Miks just kaks erinevat ja miks just sellistele vanuserühmadele?
Lastega reisides panime tähele, et mujal maailmas antakse välja erinevaid kvaliteetseid ja haridusliku sisuga ajakirju väikelastele, aga Eestis mitte. Tellisime oma kaheaastasele lapsele ajakirju Soomest ja Prantsusmaalt. Seepärast tekkis mõte ajakirja Eestis ise välja andma hakata. 2005. aastal ilmuski esimene Mesimumm 1–3-aastastele ja kuna tellijaid oli üllatavalt palju, otsustasime aasta hiljem hakata välja andma ajakirja Nööps 4–7-aastastele lastele.
Sisuloomeks on vaja ka autoreid, lasteajakirjade puhul nii illustraatoreid kui ka kirjanikke-luuletajaid. Kuidas leidsid esimesed autorid ja kes need olid?
Esimesed ajakirjad valmisid kirjastuses oma meeskonna, kujundajate ja tuttavate abil. Järgmised kirjanikud ja kunstnikud leidsid meid meie suureks rõõmuks pärast mõne numbri ilmumist ise üles ja pakkusid kaastööd. Väga meeldejäävad olid ajakirja algusaastatel kohtumised Ede Peebo ja Jüri Mildebergiga. Kristina Reinelleri ja Katrin Ehrlichi pühendumus oli erakordne. Elina Sildre ja Urmas Nemvaltsi koomiksid said juba algusaastatel laste lemmikuteks. Kuna meil oli juba varem olemas kindel nägemus ajakirjade sisu kohta, siis nii sai ka olema, et ajakirjas olid reeglina muinasjutud, unejutud, luuletused, nuputamised, tähtpäevade ja looduse teemad, koomiksid, samuti meisterdamis-, värvimis- ja kleepsulehed.
Kuidas leidsid edaspidi avaldamiskõlblikku materjali? Kas pidid ka midagi tagasi lükkama, ja miks?
Peamiselt lähtusime riiklikest õppekavadest, millele lisandus ilukirjanduslik osa. Avaldamiskõlbliku materjali puudust õnneks ei olnud, väga vähestel kordadel pidi saadetud materjali nõrga taseme pärast tagasi lükkama.
Kes olid ajakirja püsiautorid? Kas tellisid temaatilisi jutte/pilte või olid sa pigem loomingulise vabaduse pooldaja?
Tänu ajakirja püsiautoritele said ajakirja väikesed lugejad nautida väga erakordset ja kvaliteetset sisu. Oleme tänulikud, et kaasates Eesti parimaid illustraatoreid ja kirjanikke, saime pakkuda lastele kõrgetasemelist ajakirja, ja seda Eesti Kultuurkapitali toetusel. Tekstide puhul olen alati eelistanud loomingulist vabadust, samamoodi iga kunstniku oma nägemust illustreerimisel. Ajakirja püsiautoriteks olid Katrin Ehrlich, Viive Noor, Tarmo Vaarmets, Catherine Zarip, Elina Sildre, Kadri Ilves, Urve Tinnuri, Ülle Kütsen, Heli Illipe-Sootak, Urmas Nemvalts, Regina Lukk-Toompere, Tiiu Kitsik, Tuulike Kivestu-Rotella, Anni Mäger, Margit Saluste, Markus Saksatamm.
See on päris aukartustäratav hulk tuntud ja hinnatud autoreid! Kas võid öelda, et just sinu ajakirjad olid hüppelauaks mõnele nüüd juba tuntud lastekirjanikule või illustraatorile?
Lasteajakirjas avaldatud lugudest on hiljem ilmunud kümneid raamatuid ja see on andnud võimalusi hüppelauaks raamatute maailma paljudele autoritele. Samuti on enamik neist võitnud kaunima raamatu konkursi. Näiteks paljud Katrin Ehrlichi illustratsioonidega raamatud on korduvalt selle tunnustuse saanud.
Esimesed ajakirjad valmisid kirjastuses oma meeskonna, kujundajate ja tuttavate abil. Järgmised kirjanikud ja kunstnikud leidsid meid pärast mõne numbri ilmumist ise üles.
Lähme nüüd veidi kurvema teema juurde. Millal ja miks otsustasid sa loobuda Nööpsist?
Ajakirja Nööps lugejate vanusegrupile ilmus ju ka Täheke ja kahte ajakirja, kus osaliselt olid samad kaasautorid, ei olnud enam otstarbekas välja anda.
Mainisid juba enne, et lisaks ajakirjadele hakkasid välja andma ka lasteraamatuid. Kuidas neil raamatutel läks? Milliseid pead iseäranis õnnestunuks?
Lasteraamatud, mis meie kirjastus on välja andnud, on põhiosas ikkagi ajakirjast välja kasvanud ja oma elu edasi elama hakanud. Kõige õnnestunumad on Heli Illipe-Sootaki Kiisu lugude sari, Markus Saksatamme, Tiia Selli, Margit Saluste ja Aime Paeveeri kirjutatud lasteraamatud.
Igal ajakirjal peab lisaks autoritele olema ka toimetaja. Inimene, kes paneb kokku sobivad lood ja pildid, otsustab, millised teemad on olulised. Mis sulle toimetajatöö juures kõige rohkem rõõmu tegi?
Kõige toredamad hetked ajakirja toimetamise juures olid lastevanematelt saadud positiivne tagasiside, meeldejäävad on autoritega silmast silma kohtumised ja imeilusate illustratsioonide ja vaimukate tekstide saabumine kirjastusse.
Öeldakse, et loomeinimesed on sageli üksjagu isepäised. Mis tagab hea koostöö loomegrupis «toimetaja–kirjanik–illustraator»?
Parima koostöö tagab kõigi loomegrupi osaliste soovide arvestamine ja mõistmine. Väga hästi töötab kooslus, kus kirjanik ise valib illustraatori. Olen seda varianti ajakirja toimetajana alati soovitanud.
Millal ja miks otsustasid, et Mesimumm enam ei ilmu?
Mesimumm ilmus 15 aastat ja viimane, 2020. aasta oli ka üldiselt ajakirjade müügi osas keeruline. Loodetavasti ei jää lastekirjanduses Mesimummi ilmumise lõpetamisega tühja kohta ja peagi on samale vanusegrupile suunatud ajakirjaga jätkamas uuenduslikku sisu pakkuv meeskond.
Kas tagantjärele saad sa ise ka aru, kui suur oli sinu kui eraettevõtja panus lastekirjanduse ja lasteillustratsioonide edendamisse ja arengusse?
Ma arvan, et minu panusest lastekirjanduse arengusse on tähtsam see, et lastekirjandus on muutnud minu elu värvikamaks ja kogemuse võrra rikkamaks. Ja siinkohal kasutangi võimalust, et tänada kõiki kaasautoreid ja väikseid lugejaid, kultuurkapitali, koostööpartnereid ja trükikoda.
Ajakiri Mesimumm
Ilmus kord kuus, esimene number ilmus detsember 2005 – jaanuar 2006
Peatoimetaja ja väljaandja Pille Adusoo
Ajakirja püsiautoriteks olid Katrin Ehrlich, Viive Noor, Tarmo Vaarmets, Catherine Zarip, Elina Sildre, Kadri Ilves, Urve Tinnuri, Ülle Kütsen, Heli Illipe-Sootak, Urmas Nemvalts, Regina Lukk-Toompere, Markus Saksatamm jt
Joonas Sildre: Olen õppinud graafilist disaini. Enne ja pärast ajakirju olen illustreerinud ja teinud koomikseid.
Ma arvan, et kuna mu kaasa Elina sinna joonistusi tegi, siis vaatasin kõrvalt, et lahe asi, ja pakkusin ennast ka joonistama. Eelistasin enda pilte teha. «Otsi pildilt»-temaatika ja igasuguste asjade läbilõiked olid minu nn leivanumber.
Nööpsis ilmunud «otsi pildilt» jaanipäevastseen on ilmselt üks mu kõige rohkem n-ö rahva sekka läinud pilt. Igal jaanipäeval kasutatakse seda oma väiksemate ja suuremate jaanipäevaürituste reklaamimisel. See on jõudnud ka Wikipediasse illustreerima Eesti jaanipäeva. Kõige väiksema, lugemisealiseks saava vanuserühma ajakirjanduslaud oli enne Pille ettevõtmist pea täiesti tühi. See on oluline samm nii laste jaoks kui ka nende jaoks, kes teevad või soovivad teha lastekirjandust. Natuke rohkem oleks võinud poisteteemasid sisse tuua – masinad, autod. See tõmbaks ka neid rohkem lugema.
Elina Sildre: Õppisin graafilist disaini. Pärast lõpetamist hakkasin hoopis lastele pilte ja koomikseid joonistama. Üsna Mesimummi ilmumise alguses Pille ise kontakteerus minuga, saime kokku ja sellest alates olen peaaegu igasse Mesimummi midagi teinud. Ma ise olen hoopis aastate jooksul mitmeid joonistajaid soovitanud. Päris palju oli minu enda pakutud töid – nuputuslehekülgi ja koomikseid peamiselt, aga ka mõni illustreeritud lugu või luuletus on ilmunud.
Mäletan, et ühel aastal tegin tervele aastakäigule kaanepildid. See on lasteajakirjanduse maastikul vist pigem haruldane. Kokku olen Mesimummile ja Nööpsile teinud üle 25 kaanepildi, seda rekordit ei õnnestu mul vist küll lähiaastatel purustada. Ja alati on tore, kui ajakirjalugudest raamat välja kasvab, mina illustreerisin selliselt näiteks Heli Illipe-Sootaki raamatu «Väike jope». Nii pikalt ühe inimese entusiasmist ühte Eestis toodetud sisuga lasteajakirja teha on juba suur saavutus omaette.
Minu jaoks pakkus Mesimumm kunstilise vabaduse koha pealt kõike, mida üks lasteillustraator võib tahta – sain lõputult erinevaid stiile katsetada ja tegin muuhulgas näiteks kivikollaaže, plastiliinist illustratsioone, igasuguseid pööraseid nuputuspilte, mida ükski teine ajakiri poleks sel ajal avaldanud.
Mesimumm pani ka trükikvaliteedi koha pealt lati päris kõrgele. Mulle väga meeldisid algusaastatel igas ajakirjas olnud trükiefektid: luugid, väljalõiked jne. Seda ei ole ma ei enne ega pärast üheski Eesti lasteajakirja sisus näinud.
Ma kahetsen natuke, et need ilmusid ajal, kui mul endal nii vähe kogemusi oli, hiljem oleks osanud neid paremini töödesse integreerida. Lasteajakiri väikelastele võiks olla kvaliteetne nii sisult kui vormilt, huvitav nii poistele kui ka tüdrukutele ning miks mitte ka kodumaine.
Katrin Ehrlich: Õppisin Tallinna Kunstiülikoolis (praegune EKA) vabagraafikat ja Taani kõrgemas disainikoolis siiditrükki. Pärast lõpetamist töötasin pea kümme aastat disainibüroos. Kui sündis esimene laps, jäin koduseks ja tekkis rohkem vaba aega. Siis otsustasingi saata oma joonistatud pildi ajakirjale Mesimumm. See oli tol ajal ainuke väikelastele mõeldud ajakiri. Pille võttis lahkesti pildi vastu ja sealt see koostöö algaski.
Mu esimene raamat «Mari päev» sai tehtud tolleaegse Mesimummi kaasautori Epp Annuse tekstile. Hiljem olen illustreerinud teistegi Mesimummi kaasautorite raamatuid. Nii võibki öelda, et ajakirjas tutvusin oma tulevaste raamatute tekstide autoritega. Samas olin hulk aastaid ka ajakirja Mesimumm ning Nööps kujundaja. Maailm, mida ajakirjas avati, oli mulle läbi ja lõhki tuttav, sest kodus kasvas kaks väikest last. Pille pole kunagi mu loomingut piiranud või midagi ette kirjutanud. See vabadus oli eelduseks, et illustratsioonid ajakirjadesse või pildid Pille kirjastatud raamatutesse said sündida just sellistena, nagu olin soovinud. Pille heatahtlikkus ja hooliv suhtumine on olnud kõik need aastad toeks, samas ei saa alahinnata tema julgust ja ettevõtlikkust katsetada keerulist järeltööd nõudvate lahendustega. Mesimummile on kaastööd teinud paljud tuntud ja veel loometööd alustavad autorid.
Ajakirjas teksti või pildi avaldamine ongi üks kiiremaid ja lihtsamaid viise autoril end märgatavaks teha. Väikelasteajakiri võikski olla lõbus, värviline, õpetlik ja alati pakkuda mõne üllatuse. Oluline osa on meisterdamisel ja värvimisel, sest kõik need tegevused pakuvad alternatiivi nutimaailmale. Mulle väga meeldis, kui Mesimummis avaldati nootidega lastelaule.
Tuulike Kivestu: Olen elu jooksul õppinud väga erinevaid asju: muusikat, rahvuslikku tekstiili, fotograafiat ja illustratsiooni. Viimastel aastatel olen keskendunud kahele viimati nimetatule. Minu koostöö Pillega algas umbes 12 aastat tagasi, kui ma kirjutasin ajakirjale Nööps järjejuttu kuueaastasest poisist Akselist. Viimasel, 2020. aastal oli mul väga tore võimalus esineda lausa Mesimummi igas numbris enda kirjutatud ja joonistatud järjelooga Eesti rahvakalendri tähtpäevadest. 2007. aastal juhtusin tänu Pillele kirjutama ühe väikese luuleraamatu. Nimelt saatis Pille mulle ühel päeval Sirli Heina joonistused kassidest ning ütles, et pildid vajavad teksti. See oli päris huvitav väljakutse, kuna tavaliselt on ju asi pigem teistpidi – illustraator tugineb juba olemasolevale tekstile. Nii sündis mudilaste luuleraamat «Kassipere suvepäev», mille andis välja kirjastus Dolce Press. Arvan, et Eesti lastele on ajakiri Mesimumm andnud väga toreda võimaluse lugeda Eesti autorite kirjutatud lugusid ja vaadata Eesti illustraatorite joonistatud pilte. Teist nii väikestele lastele suunatud ajakirja meil ju polegi. Mesimumm on 15 aastat toonud nendeni hea trükikvaliteediga ning ilusal paberil avaldatud muinasjutte, koomikseid, järjelugusid, luuletusi, lugusid loomadest ja loodusest, mõistatusi, nuputamis- ja värvimisülesandeid ja kleepse.
Illustraatoritele on ajakiri Mesimumm on olnud üks tore ja tänuväärne võimalus oma tööde avaldamiseks. Ma siiski loodan oma salajases hingesopis, et juhtub mingi ime ja minu joonistatud mesimummid Mesimummi detsembrikuu kaanel ei jää tähistama ajakirja viimast ilmunud numbrit.
Urmas Nemvalts: Olen üle 26 aasta töötanud ajalehes Postimees karikaturistina. Samas lehes olen 21 aastat joonistanud ka «Mürakaru» koomiksit. Lisaks Postimehe joonistustöödele olen joonistanud terve hunniku muid pildikesi eri tellijatele. Muuhulgas illustreerinud üle viiekümne raamatu.
Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks võttis Pille minuga ise ühendust. Ma ise olen nii tagasihoidlik, et poleks osanud ennast pakkuda.
Ma täpselt ei mäleta, milline oli esimene tellimus. Kas oli mõne kirjaniku loo illustreerimine, enda loo kirjutamine ja pildi juurde joonistamine, kaanepildi, tekst-lünk-pildi või lastele koomiksi joonistamine. Igatahes kõiki neid asju on olnud rõõm Mesimummi ja Nööpsi jaoks teha. Olen sedapalju laisk, et täielik vabadus tähendaks minu jaoks mitte midagi tegemist. Ikka oli nii, et Pille esitas tellimuse, et vaja on kas seda või toda. Andis tähtaja ja mina siis püüdsin õigeks ajaks asjaga valmis saama. Naljakas kokkusattumus oli ehk see, et Pille trehvas mind oma tellimustega tabama alati just siis, kui mul oli mingi tohutu tööhunnik käes. Võisin mitu kuud ilma lisatööta igavleda, aga niipea, kui mingi suurem illustreerimine algas, oli kohe ka Mesimummi või Nööpsi tellimus platsis. See oli täiesti müstiline kokkusattumus.
Just Mesimummis ja Nööpsis hakkasin ma katsetama veidi erinevamaid käekirjastiile, mis erinesid mu igapäevasest karikatuurijoonest ja sobisid paremini laste ette astumiseks. Nii mõnigi hilisem koostöö ühe või teise kirjanikuga sai alguse nendest ajakirjadest. Ja lõpuks julgustas Pille mind ka ennast kirjutama hakkama. Mina ei oskaks küll ühe hea lasteajakirja juures midagi teisiti teha. Minu maitse jaoks oli seal kõik paigas.
Ei oskagi öelda, mis mulle kõige rohkem meeldis. Esikaane tegemine meeldis väga. Mõtlesin alati, mis sel kuul siis looduses või inimestemaailmas oluline võiks olla, ja mõnel korral õnnestus väga toredaid kaanepilte luua. Mesimummis sai elu sisse ka minu «Pähklioru rahva» koomiks, mis jõudis mulle väga armsaks saada.
Markus Saksatamm: Minu esimene jutt ilmus Mesimummis 2013. aastal. Selleks ajaks olin lastele kirjutajana juba mõnevõrra tuntud: teinud kaastööd ajakirjadele Täheke, Hea Laps ning Pere ja Kodu. Oli ilmunud ka kuus minu lasteraamatut.
Tõuke oma loomingut kõnealusele ajakirjale pakkuda sain tegelikult ühelt lasteaiaõpetajalt. Ja sestsaadik oleme Pille Adusoo ja kõigi nende suurepäraste illustraatoritega, kellega tänu ajakirjale kokku puutusin, teinud tihedat koostööd – nii umbes 80s Mesimummi numbris.
Tellimustöid on mul selles ajakirjas üsna harva ette tulnud, kord kirjutasin omamoodi juubeliloo, mis haakus ajakirja 100. numbri ilmumisega. Ja eks tuli mõnevõrra ka kalendrist lähtuda – südasuvel ei sobi ju jõulujuttu avaldada. Tore seik meenub ühelt kohtumiselt väiksemate lugejatega, kes sattusid kingitud Mesimummidest sellisesse vaimustusse, et hakkasid neid kallistama ja üks isegi musitama. Pille Adusoo panust ja pühendumist on raske üle hinnata. Eks sellist ajakirja, mis suunatud peamiselt väikelastele, tehaksegi süvafanaatikuna ning merkantiilse maailma kiuste – ei saa ju kokku hoida ei värviliste illustratsioonide ega paberi kvaliteedi arvelt. Ja muuseas, Eesti parimate kunstnike kõrvalt on aeg-ajalt pakutud avaldamisvõimalust ka lootustandvatele noortele, näiteks on üht mu lugu illustreerinud 13-aastane Agnes Muhu (jätke see nimi tulevikuks meelde, lugupeetud lastekirjandushuvilised!).
Pille väärib kahtlemata tunnustamist ka märksa toekamate trükiste kirjastajana: Dolce Pressis ilmunud arvukate lasteraamatute seas on ka mitmeid lasteluulekogusid – mitte iga kirjastaja ei söanda selliseid riske võtta!
Kristina Reineller: Õppisin Tartu Kunstikoolis. Pärast seda järgnesid õpingud Tallinna Kunstiülikoolis (praegune EKA), mille lõpetasin keraamika erialal. Juba ülikooli ajal illustreerisin ramatuid õppetöö kõrvalt. Aastal 1997 sai raamatute illustreerimine minu elu põhiliseks osaks. Illustreerisin kooliõpikuid, lasteraamatuid ja teaduslikke teoseid. Tahtsin olla vaba hing, aga loomulikult tegin enamasti tellimustöid. Kuna olen ikka laisk inimene, siis naljatasin, et isegi Kunstiülikooli läksin sellepärast, et mitte päevagi palgatööl olla ega lasta kellelgi oma päevakava paika panna.
Lemmiktöödeks jäid lasteraamatud, kus sai vabalt fantaasial lennata lasta. Muidugi autorite nõusolekul. Täpselt ei mäletagi, kuidas algas koostöö Pille Mesimummi ja Nööpsiga. Ehk ilmselt ikka keegi mind soovitas. Pillega kohtumine oli tore, kohe tundsin, et soe ja südamlik ja päris minu inimene. Esimesed pildid olid Mesimummile, siis tuli idee Nööps. Nööpsile joonistasin esialgse logo ja pealkirja. Ja kirjutasin ühe luuletuselaadse toote ka koos illustratsioonidega.
Hiljem sai ikka kirjutatud ja joonistatud käsikäes mõlemale ajakirjale. Muidugi tuli aeg-ajalt illustreerida jutte, mis olid väga toredad, aga seal olid autod, mootorrattad, bussid ja muud liiklusvahendid. Vaat see on minu jaoks hirmus! Ma pole sõber mitte mingi tehnika ega transpordivahendiga. Kui oma pildid Pillele üle andsin, siis oli natuke piinlik. Aga Pille naeratas mõistvalt ja ütles, kuule, pole ju hullu miskit, meil järgmises numbris loomateema.
Ja siis see loomateema tuli. Ilusat helget lindu pidin joonistama kaanele, aga mitte ei tulnud helge välja, sest endal oli väga must meeleolu. Eks siis palusin paar päeva pikendust (hirmus häbi oli küll). Aga joonistasin pildi 2 korda ümber ja lahke-rõõmus ta sai. Pille meelest ka. Pille on imeline inimene. Väga hea huumorimeelega ja suure südamega. Ja ma sain ikka paljudes ajakirjades lisaks oma illustratsioonidele avaldada ka oma luuletusi. Jõudu ja jaksu ka edaspidiseks!
Margit Saluste: Minu koostöö ajakirjadega Mesimumm ja Nööps algas 15 aastat tagasi. Enne seda õppisin rõivaste konstrueerimist-modelleerimist ja täiendasin ennast EKA avatud akadeemias. Töötasin 10 aastat lasteaias kunstiõpetajana. Olen kirjutanud ja joonistanud 13 autoriraamatut lastele. Eelnev töökogemus lasteaias on aidanud mõista, kuidas potentsiaalne Mesimummi lugeja mõtleb, mis tema huvi ärataks. Minu tütar oli ajakirja esmailmumise ajal sihtgrupp, nii sattusin paari esimest ajakirjanumbrit ostma. Mesimumm püüdis kohe pilku ja oli esimene huvitav ajakiri, mis suunatud just väikelastele. Seal oli kõike – palju pildimaterjali, toredaid jutukesi, lisaks veel meisterdamise leheküljed. Mõte ajakirjas kaasa lüüa tuli minult endalt. Võtsin Pillega ühendust, näitasin oma töid ja pakkusin välja mõned teemad. Nii algas minu koostöö ajakirjaga. Mõni aeg hiljem laienes koostöö ka Nööpsi lehekülgedele. Minul on olnud ajakirjale tehtavate tööde osas loominguliselt vabad käed, mille üle olen ma äärmiselt tänulik. Tõsi, kavandades uusi numbreid, olen need Pillega eelnevalt läbi arutanud, aga pigem sellepärast, et erinevad autorid päris sama teemat ei käsitleks, ajakirjas säiliks mitmekesisus ja et ühesse numbrisse ei satuks ainult oravate pildid. Jah, ka nii võib juhtuda. Oma lehekülgi tehes pidasin silmas, et teema arendust jätkuks võrdselt huvitavalt terve aasta numbritesse. Olen nende aastate jooksul teinud illustratsioone ka teiste autorite tekstide ja luuletuste juurde. See on olnud samuti tore koostöö. Pille loodud ajakiri on olnud täiesti omanäoline teiste seas. Ajakirjas kaasa löönud kirjanike ja kunstnike hulk on olnud märkimisväärne. Läbi nende toredate juttude ja piltide on lapsed saanud tutvuda Eesti autoritega. Autoritel omakorda on olnud võimalus ennast tutvustada väga laiale lugejaskonnale. Paljude autorite tulevased raamatuprojektid on samuti alguse saanud just Mesimummi kaante vahelt. On tuliselt kahju, et Mesimumm enam ei ilmu – see oli ilus koostöö ja minu jaoks väärtuslik kogemus.
Regina Lukk-Toompere: Olen ilmselt vanim illustraator, kes lasteajakirjadele Mesimumm ja Nööps pilte on joonistanud. See pole olnud mulle midagi uut, sest illustreerimine on olnud minu elukutse peaaegu 40 aastat. Esimesed illustratsioonid lasteajakirjadesse tegin juba Kunstiinstituudi ajal (õppisin graafikat, spetsialiseerudes raamatuillustratsioonile ja -kujundusele), tol ajal siis Tähekesse ja Pioneeri.
Uued lasteajakirjad Nööps ja Mesimumm olid juba tükk aega turul olnud, kui minu hea tuttav Kristina Reineller mind ajakirjade väljaandjale soovitas. Ajakirjad olid uut nägu, nende kirjastaja ja lugejad hoopis teisest põlvkonnast kui mina. Eks esimesi samme tehaksegi enamasti omas ringkonnas, oma tuttavate kirjutajate ja kunstnikega.
Pärast esimesi töid jäingi üsna regulaarselt Mesimummule ja Nööpsule pilte tegema. Kui vähegi raamatute illustreerimise vahel aega leidsin, tegin seda suure rõõmuga. Honorar on üsna väike olnud, kuid suhtusin asjasse missioonitundega, lisaks oli sel kõigel minu jaoks veel üks fenomen: sündis hulgaliselt üksikuid pilte, mis ei olnud ühegi raamatu jutustav pildirida, vaid eraldivõetav kunstiteos, mida oli tore näitustele välja panna või hiljem kasvõi õnnitluskaartidena kasutada. Algul olid need ajakirjad väga suurejoonelised. Kasutati palju erinevaid trükivõimalusi (pimetrükki, fooliot, reljeefset pressi; kleepsud, väljalõiked, ajakiri turvaliselt kilesse pakitud), erinevad autorid olid üsna valitud, kvaliteet oli silmatorkavalt kõrge. Tundsin uhkust, et keegi teeb Eesti lastele ajakirju nagu välismaal. Samuti oli huvitav, kui palju uskumatult häid autoreid ja illustraatoreid läbi nende ajakirjade teada-tundma sain. Masu ajal (või oli see peale masu?) kadus Nööps turult ära, Mesimumm oli nagu väike tubli ime, mis jätkas kangekaelselt ilmumist ja laste rõõmustamist. Iga aastaga tekkis uusi autoreid ja joonistajaid, kes kindlasti läbi ajakirja endale tuule tiibadesse said.
Kõik minu erinevates vanustes lapselapsed on Mesimummu ilmumist oodanud ja selle üle rõõmustanud. Mul on väga kahju, et sedasorti ekstra väikelastele sihitud ajakirja meil enam pole. On küll Täheke, mis hõlmab ka pisikesi lapsi, kuid millel pole selliseid lisasid. Selle vanusegrupi lapsed saavad edaspidi kasvama välismaiste «roosade» ajakirjade seltsis.
Ajakirja Mesimumm väljaandja Pille Adusoo on meeletult panustanud meisse kõigisse: autoritesse, illustraatoritesse ja eelkõige lastesse. Ilus inimene tegi ilusat tööd.