Vaesed vaevatud vanemad ja võimukad lapsed

Kirke Kangro illustratsioon Maarja Kangro lasteraamatule «Isa kõrvad. Lugusid lastele». Foto: Repro

Millisele järeldusele Maarja Kangro jutukogu lugedes võib jõuda? Kes enesele lahket, viisakat, abivalmis ja taibukat last soovib, see peab selle ise valmis meisterdama. Ja ei mingeid kahemõttelisi muigeid siinkohal! Lähedki poodi ja ostad hulga robootikaringile tüüpilisi vidinaid ning monteerid kokku ja programmeerid ära.

Sest vanal heal äraproovitud meetodil tehtud lapsed (siinkohal on teadev muie omal kohal) võivad olla oi, kui jonnakad, lärmakad, isekad, ebaviisakad jne, jne. Näib, et raamatus ette tulevatel vanematel on programmeerimine (loe: piiride seadmine ja kasvatamine) kas meelest ära läinud või nad ei saa sellega hakkama. Või, lähtudes uueaegsetest pedagoogikateooriatest, pole pidanud seda vajalikuks.

Kogu lootus on lastel. Äkki taipavad ise, mis viltu läks, ja parandavad end. Iga kord ei taipa ka. Usun, et Kangro raamatust on abi. Kõverpeeglisse heidetud pilk võib olla heidutav. Üks tuttav kuueaastane ajas küll, kui itsitamiste vahel mahti sai, rinna ette – tema pole iial nii halb laps olnud, eks ole ju.