Juhtkiri ⟩ Tõsine hoiatus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Rahumeelse võimuvahetuse takistamine läheb ajalukku
• USA põhiseaduse koostajad nägid seda juba ette
• Võimude lahususe ründamine on oht demokraatiale

Eile varahommikul kell 3.40, pärast öö läbi kestnud istungit kinnitas Ühendriikide Kongress valijameeste antud hääled: 306 Joe Bidenile ja 232 Donald Trumpile. Sellega on järgmiseks USA presidendiks valitud Joe Biden. Kakskümmend minutit hiljem tunnistas ka president Trump esimest korda oma kaotust ja lubas 20. jaanuaril rahumeelselt ametist lahkuda. Seda võib õigusega pidada demokraatia võiduks. Samal kombel on USAs presidendivõim vahetunud juba 45 korda.

Kuid seda võib nimetada ka tõsiseks hoiatuseks. See, mis toimus enne Kongressi otsust, läheb USA ajalukku kui katse takistada vägivaldselt demokraatia kõige tähtsamat ülesannet – rahumeelset võimuvahetust. Kaadrid USA Kongressi hoonesse tunginud jõugust tuletavad meile halastamatult meelde karmi tõde, et ajalugu ei ole lõppenud. Ka kõige uskumatumad stsenaariumid on võimalikud sellel lihtsal põhjusel, et inimloomus ei ole muutunud.

James Madison ja teised Ühendriikide asutajaisad (Founding Fathers) ei teinud endale inimloomuse koha pealt illusioone. Inimest peeti nõrgaks ja kergesti manipuleeritavaks. Kõrgeim võim pidi küll kuuluma rahvale, kuid see tuli jagada põhjalikult osadeks. Seda tehti selleks, et rahvast tema enda eest kaitsta. Vastasel korral võisid halbade kavatsustega inimesed «intriigide, korruptsiooni või muude abinõudega saada kätte hääled ja siis reeta rahva huvid».

Viimased neli aastat kinnitavad veenvalt, kuivõrd ettenägelikud olid Ameerika asutajaisad rohkem kui kakssada aastat tagasi. Lisaks tavapärasele võimu lahutamisele seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks on USAs võim riigi algusest peale olnud jagatud ka keskvalitsuse ja osariikide vahel. USA pole liitriik mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses. Igal USA osariigil on oma parlament, oma ülemkohus ja oma valimissüsteem.

Poliitikud, kes võtavad endale rahva tahte tõlgendaja rolli ja ründavad demokraatlikku võimude lahusust, ründavad demokraatiat ennast.

Üritades mõjutada valimistulemusi, helistas president Trump Georgia osariigi kõrgeimale valimisametnikule ja nõudis, et too «leiaks» vajalikul määral hääli, mis teeksid temast võitja. Kuid isegi kui Brad Raffenspergeri asemel oleks olnud kergemini manipuleeritav isik, ei oleks see veel teinud Trumpist presidendivalimiste võitjat. Erinevalt näiteks Venemaast ei ole USAs keskvalimiskomisjoni ega Ella Pamfilovat, kes saaks vajalikud hääled «leida».

Seadusi täitvad riigiametnikud ja võimude lahusus ei meeldi neile, kelle arvates piirab see rahva tahet selliselt, nagu nemad seda tõlgendavad. Kui Ühendkuningriigi kohus tegi otsuse, mis Brexiti pooldajatele ei meeldinud, siis hoiatas Nigel Farage «rahva viha» eest. Daily Maili esikaanel ilmusid kolme kohtuniku pildid, mille all oli tekst: «rahva vaenlased». President Trump nimetab regulaarselt rahva vaenlasteks ajakirjanikke, kelle küsimused talle ei meeldi. Ka Eestis on ühe erakonna esindaja ähvardanud kohtunikke, kelle otsused talle ei meeldi.

Inimesed, kes tungisid Kongressi hoonesse, ei tulnud ise mõttele, et valimised «varastati». Poliitikud, kes võtavad endale rahva tahte tõlgendaja rolli ja ründavad demokraatlikku võimude lahusust, ründavad demokraatiat ennast. Nemad ongi need, kelle eest James Madison hoiatas. Me ei saa eitada, et hoiatus käib ka Eesti kohta.