Mihkel Mutt: koroona-aasta läheb ajalukku

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Aastavahetusel Tallinna tühjadel tänavatel kõndides tundus, nagu viibiksid unne suikunud suvekuurordis. Mõtted läksid ajaloole, saatusele ja inimese ootuste ekslikkusele, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Eelmise aastatuhande lõpul, vaadates tagasi üleminekuaja mullistustele, paistis, et midagi ligilähedaseltki samas suurusjärgus enam ei näe. Ja korraga – nagu neutronpomm oleks üle käinud, inimesed on kadunud, aga taristu alles. Veidrad kõrvutused tulevad pähe. Näiteks see, kuidas nõukogude ajal peeti jõulusid­ enamasti vaikselt, vahel poolsalaja, ja nüüd olid jõulud samuti surutud ülikitsastesse raamidesse. Omamoodi «cancelled christmas» mõlemad.

Kummaline, kuidas mõni kunstiteos omandab korraga tänapäevasuse. Arvo Valtonil on novell «Mustamäe armastus». Seal on mees ja naine, kes elavad vastakuti paneelmajades. Nad ainult vaatavad teineteist läbi akna, aga neil sünnib laps, mees toetab peret majanduslikult ja ilmselt osaleb ka kasvatuses jne – kõike distantsilt. Loos ühtivad noore Valtoni groteskilembus ja võõrandumise kriitika (mis toona automaatselt tähendas nõukogude korra varjatut kriitikat). Praegu tundub see prohvetlik: avalik suhtlemine tõmbub kokku, lähikontakte tuleb vältida jne.

Praegune noorus hakkab mõnes suhtes meenutama – kui see võrdlus kedagi ei solva – sõjaaja põlvkonda või küüditatute lapsi. Nendegi elu on pandud ooterežiimile. Selle vastu võiks öelda, et tegemist on siiski napilt aastakesega. Aga kõik käib tänapäeval kiiremini ja aastasse mahub rohkem kui vanasti viide või kümnesse. Ja kui majandus võib taastuda viie aastaga, siis kaotatud aega võib üritada hiljem intensiivistatult elades tagasi teha, aga päriselt see ei õnnestu. Uued aastakäigud seisavad juba ukse taga ja nõuavad kohe oma. Nii võib sündida kadunud põlvkond.