Margit Aule: räämas tondilossidest tõmbekeskusteks

Margit Aule Foto: Stina Kase Photography

Vaatamata missiooniga ­arendajatele on Tallinnas ikka veel palju tühermaad ja rakenduseta kohti. Pealinna nõrkus on linnaruumi suure visiooni puudumine, kirjutab arhitekt Margit Aule

Tallinn kasvab ja tiheneb ning keskkonnasäästlik viis seda teha on kesklinna muinsuskaitse piirkondi renoveerides. Olemasolevaid hoonekonstruktsioone kasutades tekib vähem ehitusjäätmeid, väheneb uue ehitusmaterjali tootmise ja transpordi kulu. Samuti ei ole vaja kesklinna luua uut taristut, sest see on juba olemas. Õnneks on väike hulk kinnisvaraarendajaid valinud just renoveerimise tee, sest ka majanduslikus mõttes on ajaloolisel piirkonnal pakkuda suuri eeliseid.

Mitmed Tallinna tööstusmälestised olid vaid veidi aega tagasi justkui tondilossid, majutades mõnd üksikut ladu või tööstust. Uue hingamise saanud Fahle, Rotermanni ja Noblessneri kvartal moodustavad nüüd Tallinnas muinsuspiirkondade esikolmiku ja hakkavad silma just oma terviklahendusega. Fahle pargi endise tselluloosi- ja paberivabriku ajaloolisesse piirkonda on kerkimas huvitav ja ainulaadne äri- ja elukvartal. Rotermanni kvartali tööstuspiirkond on tundmatuseni uuenenud ja viimast lihvi saab viimane renoveeritav hoone. Noblessneri mere­äärsed muinsusobjektid on kohvikute ja eluruumide vahel ellu ärganud ja linna uueks kuumaks tõmbekohaks saanud. Kõiki neid piirkondi ühendab muinsuskaitsealuste majade rohkus, millega kaasnevad piirangud ja lisakulud, ning enamik arendajaid sellist koormust kanda ei võta.