/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/01/12779512t1hff7e.jpg)
Kaamera võib nii mõnelgi juhul ära hoida ohtliku olukorra või vähemalt aidata selle tagajärgi leevendada. Tehniliselt on selle paigaldamine lihtne, kuid ühel hetkel võib tekkida hoopis juriidiline küsimus, kas see on ka õigustatud.
Kaamerad ümbritsevad meid kõikjal ning tihtilugu ei pruugi me neid enam isegi märgata. Kuivõrd kaamerasilma võib jääda palju mitmesugust informatsiooni, on kaamerate kasutamine ka õiguslikult reguleeritud.
Hooldekodude, koolide, lasteaedade, haiglate ja paljude muudegi kohtade puhul on dilemma selles, et inimeste automatiseeritud jälgimine on otstarbekas, aga nende isiku tuvastamine tekitab õiguslikke probleeme.
Juriidika asjus vaatame peaasjalikult Euroopa Liidu andmekaitsemääruse poole, mida inglise keeles lühendatakse tähekombinatsiooniga GDPR (General Data Protection Regulation), kuid eesti keeles on pika nimega akti lühendiks IKÜM (isikuandmete kaitse üldmäärus).
Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Maarja Pild selgitab, mil moel on need tehnoloogiad kasutatavad ja kuivõrd saab neid kasutades tunda end vabamalt isikuandmete kaitse üldmääruse kontekstis.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/14/13577409t1h3a28.jpg)
On olemas siseruumidesse mõeldud radarisüsteemid, mis on suutelised jälgima inimesi suletud ruumis sel moel, et nende isik pole tuvastatav, aga on näiteks tuvastatav, kas inimene on voodis, põrandal pikali või liigub, ja teha ka väljavõtteid, kui palju ta on liikunud jne. Kas selliste radarite kasutamine jääb väljapoole IKÜMi raame?
IKÜMi ehk isikuandmete kaitse üldmääruse kontekstis oleneb kõik sellest, kas kolmanda isiku jaoks, kes andmeid töötleb, on konkreetne füüsiline isik tuvastatav lihtsaid vahendeid, näiteks Google’it kasutades. Kui radari omanikule on teada või kiire Google’i otsing aitab teada saada, kes ruumis liigub, siis on tegemist isikuandmete töötlemise vormiga ning IKÜM tuleb mängu. Kui peale jääb juhuslik maja inimestega, keda keeruline tuvastada, siis isikuandmeid ei töödelda, kuid on võimalik, et radarisse jääb eraldatud kohas elav inimene, keda on kerge kindlaks teha. Sama on ka autoradaritega – kui töötlejal on andmete komplekt, mis võimaldab jõuda konkreetse füüsilise isikuni, siis on tegemist isikuandmete töötlemisega IKÜMi tähenduses.
Tänapäeval on kasutatavad ka kaamerad, mis objektiivi püütud kujutist analüüsides väljastavad kirjelduse selle kohta, mis toimub: inimene liikus paremalt vasakule, auto möödus. Mõnes mõttes on se sarnane lennujaama keha- skanneriga: kuvatakse skemaatilisena nii keha kui sellelt leitud objektid, aga mitteanatoomilisena.
Ilmselt võib ka logi teatud juhul inimese tuvastamiseni jõuda, kuid seal on see tõenäosus ehk väiksem ja ka riive väiksem kui päris tavaline kaamera koos helipildiga.
Kas eespool kirjeldatud lahendused saaks isikuandmete kaitse regulatsioonide kontekstis kuidagi lihtsamalt kasutusse võtta?
Päris head lihtsat lahendust ei ole, sest paratamatult peame rääkima andmekaitsest, kui isikud on tuvastatavad. Seadusandja saab teatavaid erandeid teha. Küsimust on vaagitud ka isejuhtivate sõidukite puhul, kus toimub letu ümbruskonna kohta andmete kogumine, kuid muidu ei saa isejuhtiv sõiduk üldse toimida.
Masinnägemine on võimalik ka isikut tuvastamata
Masinvaadata saab ka näiteks nutikella abil. Kui inimene kukub, mõõdab kell kukkumisega kaasnevat kiirendust, ja kui seejärel on inimese tervisenäitajad nõrgad ning ta ei liiguta, saab kell vastava seadistuse korral abi kutsuda. Sel juhul tuvastatakse inimese asukoht, kuid seda loodetavasti mitte enne kukkumist.
Masinnägemiseks on võimalik kasutada ka mikroskoopilisi radareid, mis suudavad siseruumides (näiteks autosalongis) tuvastada inimese asendit ja liikumist sel moel, et kujutise lahutuseks on mõned sentimeetrid. Arusaadavalt pole see piisav, et ära tunda nägu ja ilmeid, küll aga seda, millises asendis või liikumises on inimene ohtlikus olukorras ja kas võib vaja olla välist sekkumist.
Selliste 60 GHz töösagedusega saatjate vastuvõtjate süsteem mahub väikesele montaažiplaadile ning sellel olevas kiibis on poolsada saate- ja vastuvõtuantenni. Kiire protsessor tekitab reaalajas virtuaalkujutise ruumis toimuvast ja seda nii päeval kui öösel.
Euroopas on trahvid kordades suuremad
/nginx/o/2020/09/25/13371593t1h425b.jpg)
Maarja Pild, TRINITI vandeadvokaat
IKÜMi kohaselt peaksid trahvid olema ühetaolised kogu Euroopa Liidus ning seega tasub jälgida, mis toimub ka teistes ELi riikides. Austrias on saanud 5280 eurot trahvi spordikihlvedusid korraldav kohvik, mis ei suutnud põhjendada, miks oli ettevõttel vaja filmida ka peaukse ees olevat kõnniteed.
Hispaaniaski on tehtud tuhandetesse eurodesse ulatuvaid trahve põhjusel, et asutused või isikud ei suutnud tõendada videosalvestamise vajadust.
Samas on Rootsis trahvi saanud ka asutus, kes üldjoontes suutis kaamerate asukohti põhjendada. Nimelt oli tegemist Rootsi Gnosjö hooldekoduga, kus paigaldati kaamerad kõigi hoolealuste tuppa, selgitades seda turvalisuse tagamise tarvidusega. Rootsi andmekaitseasutus aga määras sellise laialdase andmetöötluse eest 200 000 Rootsi krooni (19 700 euro) suuruse trahvi, sest asutus ei suutnud tõendada, et iga hoolealune vajab pidevat kaameravalvet oma isiklikus toas. Kui kaamera võib hooldekodu asuka toas erandjuhul ka põhjendatav olla, siis kindlasti ei saa proportsionaalseks pidada kõigi hooldekodus viibijate valimatut jälgimist.
Eestis on määratud vaid mõned üksikud andmekaitsetrahvid. Näiteks on andmekaitse inspektsioon teinud vähem kui 100 eurot trahvi politseiteenistujale ja tervishoiutöötajale uudishimupäringu eest. Kuigi kaamerate väärkasutamise eest inspektsioon trahvima asunud ei ole, on kaamerate kasutamise teema laiemalt juba pikalt Eesti regulaatori fookuses olnud. Inspektsioon on viimasel ajal teinud arvukaid avaldusi selgitamaks, mida tähendab õiguspärane videovalve. Viimati teavitas inspektsioon ka sellest, milline on korrektne kaamerast teavitamise kleebis. Andmekaitse inspektsiooni veebilehel* on võimalik ise ka kokku panna kaamerate kasutuse ja selle põhjenduse kohta käiv kleebis. Inspektsiooni peadirektor Pille Lehis on Postimehe veergudel artiklis «Pidev jälgimise all olemine ärritab inimesi» rõhutanud, et ka Eesti inimesed on kaamerakasutamise pärast väga mures.
Isikuandmete kaitse reeglitega vastavuses olev kaamerakasutus eeldab, et läbi on mõeldud kaamerate hulk ning iga kaamera paigaldamise eesmärk ja vaatenurk (nt avalik kõnnitee kaamera vaateulatuses). Samuti tuleb lahendada küsimused, kas on tarvis salvestada heli, kes pääseb salvestisele ligi ning kui kaua salvestist hoitakse. Videosalvestus ei tohiks toimuda salaja ning kõigil kaamerasilma ette jäävatel inimestel peaks olema võimalus teada saada, kes neid jälgib.