AK ⟩ Jüri Allik: polariseerumist juhivad arhailised emotsioonid

Jüri Allik Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Poliitilises sõnavaras kipuvad vahepealsed hallid varjundid tihti ära kaduma, jättes alles vaid äärmused – musta ja valge. Lisaks vastandites peituvale lihtsusele arvatakse polariseerumisel olevat ka teisi põhjusi. Näiteks võib majoritaarne (võitja võtab kõik) demokraatia vastandina konsensuslikule (või läbirääkimiste) demokraatiale toota kahe ­suure partei omavahelist rivaalitsemist, mis väiksed huvigrupid tasalülitab. Kui kunagi peeti kõige paremaks asjaks mõõdukust, mis hoidub äärmustest, siis näiteks USA poliitilise süsteemi ühe suure probleemina nähakse poliitilise tsentri ärakadumist.

Alan Abramowitz kirjutas raamatus «Kaduv keskmine» (2010), et USA poliitikat ei iseloomusta juba ammu asukoht vasak-parem-teljel, vaid kodanike poliitiline kaasatus või selle puudumine. Seisukohtade äärmusesse kaldumist soodustab kõige rohkem mõlema poliitilise eliidi ja valijate kuulumine erinevatesse varjatud hõimudesse. Neil hõimudel on omad sümbolid, rituaalid ja isegi riietus, mis Abramowitzi arvates võib tänu valikute lihtsusele ja arusaadavusele suurendada inimeste huvi poliitika vastu ning isegi kasvatada nende valimisaktiivsust. Kuid enamik vaatlejaid näeb hõimudesse jagunemises identiteedil põhinevate poliitikate tekkimist.

Identiteedipoliitikast kõneldakse siis, kui valijad ei ­hääleta enam mitte niivõrd ­poliitiliste erakondade või ideoloogiate poolt, vaid eelistused tehakse etniliste, rassiliste või kultuuriliste tunnuste alusel. Kui pool sajandit tagasi kasvas valimisdemokraatiate arv maailmas ­35-lt rohkem kui 110-le, kuulutas USA politoloog Francis Fukuyama ajaloo lõppu. Kuid paljudes maades, sealhulgas majanduslikult edukates, suurenes demokraatiast hoolimata või just selle tõttu majanduslik ebavõrdsus. Ajaloo lõpp terendas vaid ühele osale ühiskonnast. Vaestele, rõhututele ja ennast ühiskonnast väljaheidetuna tundvatele ei tundu majanduslikud või ideoloogilised lubadused realistlikud. Perspektiivi asemel – näiteks jõuda viie Euroopa kõige rikkama riigi hulka – tundub olulisem olevat hoida maa immigrantide eest lukus ja kaitsta traditsioonilisi pereväärtusi maal, kus lahutuste arv on üks maailma suuremaid.