ARVUSTUS ⟩ Peeter Linnapi ajalooline nägu
20. jaanuar 2021, 20:00
/nginx/o/2021/01/20/13586659t1h3394.jpg)
Kas ajalugu on olemas? Tänapäeval lubatakse harva selles kahelda. Kõik, mis me teeme, olevat ajalooline, me ise tuleme ajaloost ja ajalugu kisub meid kaasa, kas tahame või ei taha. Ometi on ajaloolisus omajagu vastuoluline. Kui keegi «läheb ajalukku», peetakse seda oluliseks saavutuseks, «ajalukku jääda» on aga kuidagi nukravõitu. Mitte ükski ei taha, et temast oleks juba «saanud ajalugu», ometi arvavad paljud, et tähtis on «teha ajalugu». Kas ajalugu on siis halb või hea?
Sellele küsimusele ei vasta ka Peeter Linnap, kelle retrospektiivne näitus «Ajaloost läbi» on Tartus Pallase galeriis avatud 30. jaanuarini. Kõik näitusel välja pandud tööd pärinevad möödunud sajandi viimasest kümnendist või kaheksakümnendate aastate lõpust, olles seega juba tõepoolest ajaloo osa. Näituse tonaalsus on valdavalt mustvalge, haakudes nii Linnapi varasema mustvalge fotograafiaga kui ka hilisema karmi kontseptualismiga.
Teravate servadega stiil
Näituse juurde kuulub samanimeline raamat, mille ingliskeelne pealkiri – «A Man through History» – viitab selgelt väljapaneku isikukesksele iseloomule. Näitus räägib korraga ajaloost ja Peeter Linnapist, kes on end pressinud läbi ajaloo justkui läbi praguneva ja ketendava seinakrohvi. Seda nägemust illustreeriv ikooniline kujutis koosneb Linnapi portreest ja Kullunga raketibaasis 1988. aastal tehtud fotost, sulatades need kaks kokku üheks (töötlus Kristjan Mõru). Foto ise kuulub seeriasse «Varjatud maastikud», mis mahajäetud militaarehitist ulatuslikult esteetilise materjalina kasutab. Linnapi töö oli omalaadsete seas üks esimesi, kui mitte kõige esimene; hiljem muutus räästunud sõjalise taristu eksponeerimine väga populaarseks.
Linnapi varastele fotodele on omane külm ja kontrastne, teravate servadega stiil: sellised on «Öömaastikud» (1987), «Varjatud maastikud» (1988) ja «I–VI» (1989). Need pildid on juba iseenesest meenutamist väärt, kuid päris Linnapiks saab Linnap siiski alles oma üheksakümnendate aastate massiivse kontseptualismiga. See kontseptualism põhineb tihti leitud materjalil ja armastab rastrit, sest Linnapit on huvitanud, mis juhtub siis, kui väikest trükitud fotot tublisti suurendada ja ta ekspansiivse larakana seinale panna.
Kas see on veel pildi moodi või ei ole? Kas inimene on veel inimese nägu või ei ole? Selline on «Le Top 50» (1994), mis mõistagi oli osa kontseptuaalsest projektist, kus Linnap uuris, kui väike meie väike Eesti õieti olla võib. Tulemuseks oli muidugi, et päris väike, mida oligi tarvis tõestada. Üheksakümnendate edasipüüdlik nartsissism lausa janunes sellise sõnumi järele. Groteskne on aga tõsiasi, et kunstimaailma vägevad, keda Linnap tollal küsitles, on nüüd juba suuremalt jaolt tundmatud nimed. Mis tähtsust on siis sellel, kas keegi neist veerand sajandit tagasi Eestit teadis või mitte?
Öeldust võib juba järeldada, et Linnapi kontseptualism on agressiivne, isegi sõjakas; sellele on omane tugev lavastuslikkus, isegi teatraalsus. Eriti eredalt kehastab seda kõike «Suvi 1955» (1993), mis jällegi põhineb leitud materjalil. Linnap suurendas vanu negatiive, kus mõned üliõpilased on riietatud Nõukogude sõjaväe mundrisse ja mängivad püstolitega, sihtides vahel otse kaamerasse.
Kurjakuulutav ajalugu
Juba materjal ise on lavastuslik, selle kasutamine aga veelgi teatraalsem. Sellele vaatamata on tulemus kõhedust tekitav, ilma et me oskakski öelda, miks. Eks ole see ju ainult mäng? Aga võib-olla on ka inimeste tulistamine mäng? Ehk on see lihtsalt üks meelelahutuse vorme? Linnap ise on nimetanud seda seeriat oma kõige emblemaatilisemaks tööks ja sellega peab nõustuma: tema ülimalt ambivalentne suhe ajalooga on siin sedavõrd selge, et rohkem pole mõtet küsida, kõik on nagu peo peal.
Linnapi kontseptualism on agressiivne, isegi sõjakas; sellele on omane tugev lavastuslikkus, isegi teatraalsus.
Ajaloos on ka midagi lõbusat, kuid ennekõike on ta kurjakuulutav; ajalugu võib kasutada ka selleks, et natuke kibedat nalja teha, kuid see ainult leevendab pisut ajaloo õudust. Niisugusele kontseptualismile paneb punkti «Autoportree N. Liidu kodanikuna» (1989), võib-olla Linnapi kõige võikam töö, mis koosneb lihtsalt Nõukogude passi lehekülgede suurendustest. Kuigi pealtnäha on keskmes kunstnik ise, ei saa distants iseendast olla suurem.
Ometi tundsin seda teost vaadates, kui põhjalikult maailm on muutunud. Kunagine jäik bürokraatiamasin pole enam hirmutav mitte sellepärast, et Nõukogude Liit kolmkümmend aastat tagasi olemast lakkas – asi on hoopis selles, et tänased väljavaated on märksa kohutavamad.
Nõukogude Liidu viimastel aastatel tundsid kõik, et see süsteem on varisemas, ehkki keegi ei julgenud seda veel uskuda. Pärast monstrumi lagunemist oli meil aga ometi kuhugi minna. Nüüd tunnevad paljud, kuidas lagunemas on terve modernne tsivilisatsioon – aga selleks, et kuhugi edasi minna, peab murdma läbi eitamiste ja salgamiste müüri, mis ähvardab meid juba enda alla matta.
Peeter Linnapi näitus on seega lausa lummavalt ajalooline: ta on sõna otseses mõttes ajaloo nägu. Praegu aktuaalsed küsimused sinna ulatuda ei saagi. Soovi korral võiks seda näitust siis ka nostalgiliseks nimetada, sest need tööd on tehtud ajal, mil me veel ei teadnud. Kuulen Linnapit selle mõttekäigu peale tasakesi urisemas, aga mis parata. Ajaloost sai küll läbi tuldud, aga nüüd on see ajalugu ikkagi omadega läbi. Linnap tegi, mis ta omal ajal teha sai, tagasi vaadates on tema looming veenev ja suurejooneline. Järeltulijad võivad sellest õppust võtta, aga ei saa seda ometi enam korrata.
Peeter Linnap, «Ajaloost läbi»
Pallase galeriis 30. jaanuarini