Juhtkiri ⟩ Petu ja vägivalla vastu (2)
22. jaanuar 2021, 00:00
- Tunnustada tohib ainult legitiimselt saadud võimu
- Diktaatorite kuritegude paljastamine nõuab julgust
- Eesti ajalugu näitab, et lõpuks pääseb õiglus võidule
Valgevene opositsioonijuht Svjatlana Tsihhanovskaja on täna Eestis ja kohtub president Kersti Kaljulaidiga. Eesti riigipea osutab sellega au Valgevene rahvale, kelle seaduslik esindaja Tsihhanovskaja täna on. Samasugust au on juba osutanud Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.
Svjatlana Tsihhanovskaja on selles rollis vastu oma tahtmist. Tema asemel pidi Valgevene presidendivalimistel kandideerima ta abikaasa, kuid tal ei lastud seda teha. Svjatlana Tsihhanovskaja abikaasa Sergei Tsihhanovski viibib siiamaani vangistuses. Amnesty International on tunnistanud Sergei Tsihhanovski meelsusvangiks ja nõuab tema viivitamatut vabastamist.
Valgevene presidendivalimiste ametlikud tulemused olid niivõrd jõhkralt võltsitud, et neid ei usu mitte keegi. Euroopa Liit, USA ja Ühendkuningriik ei ole Valgevene presidendivalimiste tulemusi tunnustanud. Seda ei ole teinud ka Valgevene rahvas, kes jätkab arreteerimistele vaatamata proteste.
Diktaatorite asemel opositsioonijuhtide tunnustamine võib tunduda lootusetu võitlusena. Venezuelas on endiselt võim Nicolás Maduro käes, kuigi ligi 60 maailma riiki, Eesti teiste seas, tunnustavad Venezuela seadusliku presidendina Juan Guaidód. Kuid nagu kinnitab Eesti enda ajalugu – tuleb osata olla kannatlik.
Eelmise aasta juulis tähistas Eesti koos Läti ja Leeduga 80 aasta möödumist Wellesi deklaratsioonist, mis pani aluse Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitikale. Enamik demokraatlikke riike ei tunnistanud kunagi Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ning liitmist Nõukogude Liiduga. Stalini korraldatud pettus ei suutnud 1940. aasta suvel vaba maailma veenda ja seda ei suuda ka Lukašenka pettus.
Pettuse ja vägivallaga saavutatut ei tohi tunnustada ning pettust ja vägivalda ei tohi unustada. Ei Valgevenes ega ka kusagil mujal. Meie enda ajalugu on selle kinnituseks.
Demokraatlikud riigid ei tunnustanud Stalini ja Hitleri vallutusi, sest rahvaste õigusi ei saa vägivalla ja pettusega ära võtta. Sama käib ka Valgevene kohta. Sellest, missuguses ulatuses seal protestid jätkuvad või kas need üldse jätkuvad, ei sõltu Lukašenka võimu legitiimsus. Tunnustada saab ainult võimu, mis on rahvalt saadud ilma vägivalla ja pettuseta.
Kõik see ei tähenda, et tuleb istuda käed rüpes ja oodata, kuni diktaatorid omas mahlas praevad. Äärmiselt oluline on fikseerida ja dokumenteerida Lukašenka ebaseadusliku võimu kuritegusid. Navalnõi korruptsioonivastase fondi ja Bellingcati paljastused on hea näide sellest, et diktaatoritel on omad nõrgad kohad. Diktaatorite kuritegude paljastamine vajab julgeid inimesi, kuid vaja läheb ka raha.
Väga tõhus meede on rünnata diktaatorite edevust. Lukašenkale meeldib lasta ennast pildistada jäähokivarustuses ja kujutada end suure hokisõbrana. Kui septembris otsustas Soome klubi Jokerit jätta ära matši Minski Dinamoga, siis võeti diktaatorilt see võimalus. Soomlaste otsus võis olla Lukašenkale valusam kui mõnigi sanktsioon. Veelgi valusam võis diktaatorile olla rahvusvahelise jäähokiliidu otsus võtta Valgevenelt ära MMi korraldamise õigus.
Pettuse ja vägivallaga saavutatut ei tohi tunnustada ning pettust ja vägivalda ei tohi unustada. Ei Valgevenes ega ka kusagil mujal. Meie enda ajalugu on selle kinnituseks.
/nginx/o/2021/01/21/13588414t1h0e63.jpg)