Millises suunas toimub keeleuuendus?

Kirjanik Jaan Kaplinski Foto: Sille Annuk

Tallinna Ülikooli Kirjastus avaldas mullu Jaan Kap­linski 26 keelehoiuteemalist juttu, millest kuus ilmuvad esmakordselt. Tema sõnul on keele osa meie rahva eneseteadvuses suurem kui paljudel teistel rahvustel. Eesti keele ajaloo eripära on pidev keeleuuendus. Esimese iseseisvuse ajal vabanesime saksa keele mõjust ja iseseisvuse taastamise järel vabanesime vene keele mõjust. Praegu on meil poolametlikuks keelepoliitikaks hiilinud eesti-inglise kakskeelsus.

Autori sõnul on filosoofiast või grammatikast olulisem keeletunnetus. Elavale kõnekeelele vastandab ta normeeritud ametliku kirjakeele (estoranto). Ta materdab mõnuga asjaarmastajate keeleuuendusi ning kõnekeelt mitte arvestavaid kirjakeelt ühtsustavaid ja kohustavaid norme.

Kaplinski kritiseerib eesti keele õpetamist koolis. Tema arvates pole ametliku kirjakeele korraldamine ja õpetamine õigetel alustel. Koolis õpetatakse eestlastele emakeelt nagu võõrkeelt. Tema mureks on õpetamise liigne kirjakeele- ja õigekeelsuskesksus. Elavale keelele on kolmveerand õigekeelest (grammatikast) võõras. Koolis õpetatakse reegleid, aga ei jõuta selleni, kuidas eesti keelt elavalt, mõnusalt ja huvitavalt kasutada. Koolis on puudu stiili ja stiilide õpe.

Olen Kaplinski keeleõpetamise kriitikaga nõus. Mina olin see, kes ei saanud koolis aru keele loogikast, mistõttu tekitasid keeletunnid keeletuimust. Minu eesti keele õppimine muutus keeletundmust arendavaks alles Peep Nemvaltsi teaduskeele kursusel. Ta õpetas mõistma lause ja tähenduse seoseid, kuidas lauseehituse muutused põhjustavad erinevaid tähendusi. Kaplinskil on tähendus ainult lausel ja sõna tähendus selgub alles kindlas kontekstis. Üldkeele sõnade tähendused pole selgelt määratletud ja abisõnadel polegi tähendust.

Kaplinski sõnul võiks koolis õpe olla iseorganiseeruva kõnekeele keskne, mitte ülikorrektse kirjakeele keskne. Koolis tuleks õpetada vaba kõnekeelt, mitte «õigeid norme». Reeglite asemel tuleks õpilasi julgustada end vabalt väljendama. Kokku- ja lahkukirjutamist, õigeid käände- ja pöördevorme tuleks õpetada võõrastele, mitte eestlastele. See väide on kummaline, aga ta soovib öelda, et õigekeelsuse õpetamine on eksitus, mitte õigekirja õpetamine. Laps ei peaks küsima, kuidas on õige, vaid peaks küsima, kuidas on ilus öelda. Keelt pole vaja teha korda või õigeks, vaid ilusaks. Ka võõrkeeli ei peaks õpetama töövihiku-, raamatu- ja kirjakeelepõhiselt.