/nginx/o/2020/03/20/13019128t1hac87.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/21/12885574t1h7368.jpg)
«Mis oli Betti Alveri luulekogu «Eluhelbed» tsükli «Väike perekonnalugu» viimane luuletus, tsiteerige peast!» nõudis minult Tartu Ülikooli suulisel eksamil rangelt pastakaga lauale koputades professor Karl Muru. Ma ei teadnud. Piinlik oli ja vist sain suurest õppimisest hoolimata kolme. Tõtt-öelda ei mõistnud ma tookord, miks on vaja Alveri loomingut nii täpselt teada, miks oli õppejõud nii nõudlik.
Palju aastaid hiljem valmistasin ette kõnet Emajõe keti jaoks, kus avaldati meelt ärimeeste plaani vastu rajada Tartu lähedale hiiglaslik tselluloositehas. Mulle meenus Alveri legendaarne luuletus «Korallid Emajões». Mida Alver tahaks praegu meeleavaldajatele öelda, vaagisin mõttes. Päev hiljem viskasin kõnet pidades 5000 inimese ees oma kaelast jõkke hõbeketi turmaliinist kiviga, tsiteerides seejuures luuletust «Korallid Emajões». «Hea aeg vajab ohvriandi, et tulevik poleks tume,» mõtlesin ja tundsin koos Alveriga. Sõjaeelsel ajal oli Betti Alver Jänese raudteesillal heitnud Emajõkke oma korallkee… iga eestlane ju teab seda. Või enam ei tea?
Mispärast on Tartu Unesco kirjanduslinn? Millised suurkujud on need teed sisse tallanud, mida mööda praegu ulja iseenesestmõistetavusega astume? Üks neist oli legendaarne luuletajanna, arbujate kirjandusrühmitusest tuntuim Betti Alver, kellest nüüd üle 30 aasta on tänu Jaan Kolbergi heale eestvõtmisele ja Enn Lillemetsa suurepärasele teematundmisele tehtud uus ja siiani kõige mahukam film. ««Ilmauks on irvakil»… küll on põnev pealkiri», mõtlen kinosaalis. Kas see on üks neid kujundeid, mida luuletaja Tähtvere korteris elades lambivarjule kleebitud sõnadest kokku pani?
Luuletaja ema olevat temalt lapsepõlves mänguliselt küsinud: ütle kuus asja, mis on olemas, ja kuus, mida pole.
Irvakil uks pole lihtsalt paokil, pole isegi kutsuv. See on korraks lahti unustatud, võibolla hingedel logisev… Keegi justkui irvitaks selle ukse kaudu (kaos, juhus, saatus?). Nõuab sirget selga ja siirast küsivat pilku, julgust ja vaimusuurust, et sellelt lävepakult ilmaruumi vaadata. Enn Lillemetsa dokumentaalfilm Betti Alverist sisendab, et vaimuhiiglase õlgadele mahuvad paljud. Ent kelle õlgadel seisis Betti Alver? Luuletaja ema olevat temalt lapsepõlves mänguliselt küsinud: ütle kuus asja, mis on olemas, ja kuus, mida pole. Milline äge fantaasiamäng, mida lapsega mängida, mõtlen. Milline on see salajane vaimuvõrgustik, kuhu kuulumine annab paljudele jõudu juurde… mille unustamine röövib justkui lähimad omaksed?
/nginx/o/2021/01/31/13605491t1h511f.jpg)
Meie arbujatest esiluuletajate paaril, Alveril ja Talvikul, ei olnud lapsi, kuid ometi on nad paljudele otsekui vaimseks emaks ja isaks. Portreefilm Alverist avab suuremeelselt ukse ka neile, kes teda ei tundnud, ulatab käe inimestele, kellele on tuttav nõukogude aja eesti kultuuri katkestuse valu, kes on piinelnud ja juurelnud küsimuse üle, kuhu nad kuuluvad. See film viib vaataja kultuuriloolisele jalutuskäigule, jah, eelkõige tõesti Tartus, kuid ka Pärnus ja isegi Pühastes. Luuletused, mida on filmis mõnusalt palju, saavad elava pildikeele kaudu tähendusruumi juurde.
Film algab Sookalduse nartsissiväljalt, mida Betti armastas ja mis on ikka veel alles. Loodusel on oma salavõrgustikud, taimed suhtlevad omavahel, kinnitas mulle hiljuti üks bioloog. Me lihtsalt ei oska veel seda teaduslikult seletada. Betti Alver koos rühmitusekaaslase Uku Masinguga olid meie luuletajatest taimetargad, nende nõiduslikud arbujavõimed ulatusid taimede salailma, tundma väikeses suurt, nõrgas vägevat. Ka taimele saab öelda tere ja küsida, kuidas läheb, neid saab nagu vanu sõpru ikka ja jälle vaatamas käia. Enn Lillemets olevat niiviisi Alveri palvel rongiaknast lehvitanud ka luuletaja sünnikodule Jõgeva raudteejaamas, millest on nüüdseks saanud Betti Alveri muuseum. Tookord oli vaja ka Tartusse Bettile sõnum viia, et see maja on ikka alles.
Selle sõpruse ilusaim väljendus on see verivärske film, mis peaks minu meelest, kulugu või aastaid, kuidagimoodi kõigi kaasmaalasteni jõudma.
Raudteelill, kuristikulill… need on ühed tuntumad poeetilised ümberütlemised, mida Alver enda kohta kasutas. Enn Lillemetsa film on tema lähedasest sõbrast Betti Alverist. Vähesed võivad praegu nii öelda. Enn ei salga, et oli väga noor ja järjekindel, truu ja vaimuaateline, kui Tartus Koidula tänaval elanud Betti Alverit tundma õppis. See oli omamoodi salaring, kuhu sai sisse vaid erilise käendusega. Õnn oli seda sõprust pälvida ja oskus oli seda hoida. Selle sõpruse ilusaim väljendus on see verivärske film, mis peaks minu meelest, kulugu või aastaid, kuidagimoodi kõigi kaasmaalasteni jõudma.
Enn ei tõsta ennast kuidagi esile, ta suudab olla vahendaja ja jutuvestja ning lasta Alveri luulel ja elulool enda eest rääkida. Nõukogude ajal end avalikkuse eest varju hoidnud eestiaegsel tähtluuletajal oli oma sõpradering ja rahva salaarmastus, kuid samavõrd tugev oli võimumeeste ja paljude sotsrealistide põlastus. 1950. aastal Eesti Kirjanike Liidust välja heidetud Alver (1956. aastal see otsus tühistati) oli lindprii, kes elatus sõprade abiga hangitud kirjanduslikest tööotstest. Trots ja lein panid ta kauaks luuletajana vaikima, kuid see-eest tõlkis ta esmaklassiliselt, näiteks Puškinit ja Ahmatovat, ning eestindas isegi Kristjan Jaak Petersoni saksakeelseid luuletusi.
Tema poeetikale ja lugemusele leidus vaevalt võrdset – ühtaegu alandlik ja kõrk, askeetlik ja aristokraatlik, halastamatu ja õrn. Betti Alverit aitavad selles filmis mõtestada ja esile maalida kolm tema loomingut hästi tundnud Eesti luuletajat: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat. Neid kuulates tundsin, et suur eesti luulehoovus sai korraks kokku ja kõnetas tänu Bettile meid kõiki. Enn Lillemetsa ja Saara Nüganeni esitatud Alveri tekstid panid tundma, et luule kaudu suhtleme omavahel ja kuulume keelt- ja juurtpidi kokku. Enn Lillemets avab Tartu kadunud salongide uksi, paotab väravaid rohtunud aedadesse, põikab korraks koos nõukogude ajal vaikiva poeediga agulikorterite pesuköögiauru, kutsub siis koos noorte arbujatega 1930ndate Pärnu promenaadidel kõndima ja rannas oma ekstravagantsest seltskonnast ägedaid fotosid klõpsima, maalib pildi väga vanast ja vihasest Anna Haavast, kes kepiga aknaruudule koputades keset stagnaaja pimedust Peet Vallaku akna taga hüüab: «Kui kaua see jama veel kestab?!»
/nginx/o/2021/01/31/13605490t1hc2bd.jpg)
Eelkõige keskendub film suurele armastusloole Talviku ja Alveri vahel. Talviku arreteerimisest sõber August Annisti korterist, millest muide avanevat ikka veel imeilus vaade üle Supilinna, saab alguse Alveri terve elu kestnud kaotusvalu. See oli hetk, mil abikaasad teineteist viimast korda nägid, ning sinna korterisse ei suutnud Alver enam kunagi jalga tõsta. Räägitakse, et nad olla arreteerimise ööl juhuslikult maganud Annisti kastiga sohval, mis sisaldas tol ajal keelatud kirjandust. Seegi andis ettekäände Talviku kinnipidamiseks.
Paar aastat hiljem sureb eesti üks kõigi aegade andekamaid luuletajaid Heiti Talvik Tjumeni oblasti vangilaagris kui «sotsiaalselt ohtlik element». Siinkirjutaja ema Ly Seppel-Ehin on rääkinud kõnelusest Kersti Merilaasiga, kelle teadmist mööda olevat Talvik juba peaaegu vabaks lastud, kuid siis oli keegi ülekuulajatest küsinud: «Kuidas te suhtute nõukogude võimu?» Selle peale olla Heiti Talvik ausameelselt vastanud: «Siiamaani pole mul olnud põhjust sellesse hästi suhtuda.» Mine võta kinni. Lood käivad suust suhu ja muutuvad, aga luuletusse jääb peegeldus tõest: «Neid mineviku hirmsaid iluradu samm-sammult mattis tuhk ja laavasadu –, ja nagu pind, mis tõmbus valuvilli, mu eluaed on peenrata ja pime. Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli, mil pole inimeste keeles nime.» (Betti Alver, «Peegel») Aga mis oli Alveri kogu «Eluhelbed» tsükli «Väike perekonnalugu» viimane luuletus? Kes teab, olgu põhjusega uhke, et selline panoraamne tekst on tema emakeelses kirjanduses kunagi kirjutatud, tsiteerigu seda edaspidi peast ja tasugu minugi kunagine teadmatusevõlg mineviku suurkujude ees.
ARVUSTUS
«Betti Alver. Ilmauks on irvakil»(2020)
Režissöör ja stsenarist Enn Lillemets, operaator Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik
Esilinastus 28. jaanuaril