Milline on koroonaepideemia tulevik?

Bernt Notke 15. sajandi lõpul maalitud «Surmatants» oli inspireeritud 14. sajandi ulatuslikust katkuepideemiast, mille tagajärjel suri kuni 200 miljonit inimest Euroopas. See oli ca 60 protsenti toonasest Euroopa elanikkonnast. Erinevate haiguste puhanguid on tänaseni vahel mütologiseeritud ja iga uue puhanguga avastatakse asjassepuutuv teaduslik teadmine justkui uuesti. Foto: Wikipedia

12. jaanuaril avaldati ajakirjas Science artikkel sellest, millised on seniste epideemiate kogemusest tulenevad võimalikud ennustused praegu maailmas leviva koroonaviiruse kohta. Järgnevalt arutlemegi, milline võiks olla Covid-19 tulevik ja millised seejuures oleksid inimkonna võimalused.

Tänases koroona-tohuvabohus on aimata ka võimulähedaste inimeste leigust väärikuse ja autunde asjus: Hispaanias lasti päevapealt lahti väljaspool järjekorda vaktsiini saanud kõrge ametikohaga kindral ja Portugalis sai sisepoliitiliseks pommiks ühe partei soov vaktsineerida parlamendi tähtsamaid inimesi eelisjärjekorras. Samuti rikkusid Euroopa Liidu ametnikud Brüsselis peaaegu ise nn Suure Reede kokkulepet, mida nad Brexiti läbirääkimiste käigus olid tuliselt mitu aastast kaitsnud.

Selle kõige taustal on justkui unustatud küsimus: mis saab edasi? Kanname maske, vaktsineerime – ja seejärel taas kanname maske, kusjuures igal sammul rõhutatakse, et ei vaktsineerimine ega ka läbipõdemine ei kaitse meid. Milleks need vaktsiinid siis üldse, kui need meid niikuinii ei kaitse ja maski peab ikka kandma? Saksamaal juba vaadatakse iga välismaalast kui katkuhaiget ja isegi Lätis peab karantiini jääma. Lapsed lasti meil kooli, aga kui kauaks? Millal võib taas kokku saada heade sõpradega, süüa mõnusalt õhtusööki ja juua pudel või kaks head vein?

​Oluline on algust teha aruteluga selle üle, milline saab olla vaktsineerimise roll koroonaviirusest lahtisaamisel. Asjad ei pruugi olla üldse nii üheselt mõistetavad.