AK ⟩ Armin Kõomägi: novell «Süda»

Ei mingit dopingut, puhas tehnika. Foto: Marek Strandberg

Väga imelik tunne oli. Ta istus parklas mingil kastil ja aina lõõtsutas. Nii sportlased kui nende tugiisikud, kaetud üleni sponsorlogode kireva kihiga, sagisid määrdunud autode vahel, pritsides tumehallidest lompidest kõikjale kleepuvat pori. Suusad ja kepid vedelesid tema ees maas sellessamas lägas. Pöidlaga sõõrmele vajutades nuuskas ta kummastki ninapoolest pika tatiriba. Üks neist maandus tema Fischeri suusasaapale. Kusagil siristas mingi lind. Päike kõrvetas, vesi tilkus. Ta kiskus ülakeha paljaks. Õrn tuuleke sasis karvast rindkeret. Neljakümne kaheksas koht.

Ta oli andnud endast sada protsenti. Nagu kõik viimased viisteist aastat. Pool tema elust. Valjuhäälditest kostis joovastusest pakatav norrakeelne sõnamulin. Ta nuuskas uuesti. Nüüd lendas tatt sinimustvalgele kombinesoonile. Kevad on suusataja surm.

Keegi peatus tema ees. Pead tõstmata vahtis ta jumal teab kust ilmunud säravat kingapaari. Hingeldus ei tahtnud ikka veel järele anda. Kuidas oli võimalik läbi sellise sopa liikuda nii pedantselt puhaste kingadega? Ta tõstis pilgu. Ülalt alla vaatas sõbraliku näoga jumekas mees, huulte vahel sigarillo. Võõra pea varjas päikese ning selle ümber tekkis midagi kuldse aupaiste sarnast. Do you know what you want? Nii küsis võõras.