Kunagi 1990ndate keskel, ühel palaval ja päikselisel päeval, mil mu ajakirjanduslik karjäär oli alles beebimähkmetes, pidime koos fotograaf Tiit Blaatiga astuma Tatari 21B asunud Eesti Ekspressi toimetusest rahvusraamatukogu juurde. Ekspressi toimetus paiknes Burmani majana tuntud imekauni juugendhoone keldris ning aeg-ajalt pillutas lagunev majakoloss otsekui vihane mägihiid keldrisse sisenejate poole kivi- ja krohvilahmakaid. Kuid kirjutada ei tahtnud ma sellest. Tatari tänavale toona nii omased lopsakad aiad ja hoonestuses tooni andnud madalad puumajad olid mu seesmise kompassi sedavõrd segadusse ajanud, et tegin põlise tallinlase kohta fotograafile hämmastavalt naiivse ettepaneku: kõndida kaubamaja juurde ja sõita sealt rahvusraamatukogu juurde trolliga. Tiit Blaat aga naeratas teadjalt, vupsas vasakule ühte rohelusse mattunud hoovi, sealt viis jalgrada edasi järgmisesse ja olimegi väljas Süda tänava ja Pärnu maantee ristumiskohas, kust rahvusraamatukogu oli tõesti juba kiviga visata. Linnakaart kujunes mu peas hetkega ümber; toimus struktuurimuutus, omalaadne tohutu läbimurre.
