/nginx/o/2018/11/07/11554903t1h5e12.jpg)
/nginx/o/2021/02/05/13615397t1h04b3.jpg)
- Sadamad piiravad kala liikumist ja seal on saak hülgele lihtsamini tabatav
- Kui mullune jääpuudus saab valdavaks, on oodata hüljeste kadu neilt aladelt
- Näljased hülged söövad võrkudest kalurite saagi ära
Tänavu talvel moeröögatuseks saanud talisuplus on toonud ka linnainimeste teadvusse, et jää all ujuvad hülged. Karvaseid mereelukaid on nähtud koguni Tallinna Vanasadama Admiraliteedi basseinis ja Kärdla taliujumiskeskuses, kalurid on konkurentide peale pahased.
Hiiumaa talisupleja rääkis, kuidas läinud aasta viimastel päevadel sai Kärdla sadamas hüljest lausa käega puudutada, teine kommenteeris, et samas jääaugus võis ujuda ka keset kalaparve. Hülgeuurija Mart Jüssi tõdes, et sadamates ja jõgedes ongi hülged kala pärast.
«Vaevalt neid laevad huvitavad, aga sadamad piiravad kala liikumist ja seal on saak kiskjale lihtsamini tabatav. Sama on ju ka kalapüünisega: kui meres peab kala taga ajama, et nahk märg, siis püünises on söök seisma pandud ja selle hankimiseks kulub vähem energiat. Majanduslikult mõttekas, sest hüljestel eriti midagi priisata ei ole, looduse maksuamet on halastamatu,» rääkis Jüssi.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/05/13615399t1h33f7.jpg)
Jüssi selgitas, et Läänemere hüljeste käekäiku on viimastel kümnenditel jõudumööda jälgitud, sest mere nagu ka iga teise ökosüsteemi tippkiskjate seisund annab ülevaate kogu bioloogilise püramiidi tugevusest.
Hüljeste arvukus näitab mere tervist
«Kui nii-öelda altpoolt hakata tükke ära noppima, ei saa loota, et tipp vankumatult püsiks või kõrgustesse kasvaks. 1970ndatel oli hüljestega arutute inimtegevuste tagajärjel peaaegu et ühel pool – nimetan siin hüljeste tapmist sooviga «kahjurist vabaneda» või odavate, kuid ohtlikult mürgiste ainete hoogsat kasutamist putukate või puidumädaniku tõrjeks kuskil, kust see solk kõik merre kokku voolas,» rääkis Jüssi. Hallhüljest peaaegu ei olnudki enam, viiger vireles mürkidest põhjustatud sigimishädade käes. Mürkide kasutuse piiramine ja rangemad reeglid hüljeste kaitseks tõid eelmise sajandi lõpuks leevendust, hallhülge arvukus hakkas kasvama, viigrit oli ka veel laialt liikvel. Siis aga algas teadlase sõnul uus ajastu, mida iseloomustavad soojad talved ja puudulik merejää. Jäämere elukatele tähendab see kõrgemat lõivu poegade suremuses, ka annab ennast veel tunda pikaajaline elu solgiaugus.
/nginx/o/2021/02/05/13615401t1h9159.jpg)
«Läänemeres on vähemalt 40 000 hallhüljest. See kari peaks saama mõnda aega keskkonna väljakutsetega hakkama, kuigi järsud muutused kliimas võivad nad segadusse ajada. Hüljeste eluviis on välja kujunenud mitme tuhande aasta jooksul, et oleks teada, kus ja millal oodata kalaparvesid või poegimiseks sobivat jääd. Uus olukord segab nende jaoks kaarte ikka korralikult, nad ei suuda mõnekümne aastaga kohaneda ega aru saada, mis mängu peab mängima. Nii trügivad hülged poegima sinna, kus on aastasadu olnud jääväljad, aga täna vaid mõni saarekribul tormide meelevallas. Eesti rannas sünnivad kuni pooled Läänemere hallhülgepoegadest, kuid kuna ruumi ei jätku, on loomad kuhjas ja merre jõuab neist vähemus. Eelmisel talvel ei olnud Eesti rannikul üldse jääd ja keegi ei tea, mis sai viigripoegadest. Väinamere tuhandesel karjal pidi neid vähemalt sadakond sündima, isegi kuni 250. Me ka ei saanud teada, sest viirus kinnitas paadid kõvasti kalda külge, muidu oleks vaatama läinud. Kui keegi teab, andku märku,» kõneles Jüssi.
Tänavune jää annab hüljestele lootust
Iga päev pakast suurendab selle aasta hülgepoegade elulootust mitu korda.
«Jääväli on neile ohutu lastetuba ja kui veel lund ka puistab, ei saa kotkad, rebased ja hulkuvad koerad nii kergesti jaole,» selgitas hülgeuurija. Tema arvestuste järgi on emahülgel lootust tuua ilmale 30–40 aastat kestva elu jooksul paarkümmend poega ja üks jäävaba aasta nagu 2020 ei tee populatsioonile koledat kurja. Kui aga selline jääpuudus saab valdavaks, on siiski oodata hüljeste kadu neilt aladelt.
/nginx/o/2021/02/05/13615400t1h3273.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi modelleerimise ja kaugseire osakonna teaduri Sander Rikka sõnul eelistatakse merejää seireks optiliste satelliitide pilte, sest need on inimsilmale kõige lihtsamini tõlgendatavad. Optiline satelliit salvestab peegelduvat kiirgust ja valgust RGB-pildina nagu fotoaparaat ehk punase, rohelise ja sinise värvina – kuid ainult selge taevaga. Pilvise ilmaga kasutatakse radartehnoloogiat, mis mõõdab satelliidilt saadetud elektromagnetsignaali tagasipeegeldumist ja annab jääolude kohta infot ka öisel ajal.
/nginx/o/2021/02/05/13615402t1h2f7d.jpg)
«Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadlased tegelevad parasjagu suurandmetel ja masinõppel põhineva radarpiltidelt jää tuvastamise metoodika arendamise ja rakendamisega. Radar- ja optilise kaugseire põhjal pannakse kokku jääkaart,» selgitas Rikka. Jää tekke ennustamisel kaasatakse ilmateenistuses ka muudest allikatest saabuvat infot. Võttes arvesse satelliidilt mõõdetud merevee pinnatemperatuure ja ilmaprognoose, on võimalik jääd üsna täpselt ennustada.
«Jääkaardilt on näha, et hetkel Tallinna lahel jääd ei ole. Samas on rannikutsoonis jää tekkeks soodsad tingimused. Täpset prognoosi näiteks Admiraliteedi basseini jäätumise kuupäeva kohta on raske anda, kuid meie varasemate talvede analüüsi põhjal saab öelda, et keskmiselt hakkab Soome lahe rannikutsoonis jää tekkima jaanuari keskpaigas või veebruari alguses,» rääkis Rikka. Paari päeva taguselt Pärnu lahe piirkonna satelliidipildilt oli näha, et jääpiir ulatus Kihnuni.
/nginx/o/2021/02/05/13615398t1h4e32.jpg)
Kalurid hüljeste peale kurjad
«Ajad siin inimestel kohe hommikul pulsi üles oma küsimustega,» kostis hülgeteema peale Pärnu kutseline kalur Raio Piiroja, kes mereloomadega kala pärast igapäevast sõda peab. Et hülgeid lasta ega muul viisil vigastada ei tohi, on võitlus passiivne. Piiroja tegi endale hülgekindlad mõrrad ja pani neile hülgekaitseks niinimetatud ekraanid ette, ent kaitsevõrkudega kaasnevad muud hädad, mis kalasaaki vähendavad.
Eile viis Piiroja koos kompanjonidega püünised jää alla kaldast 11kilomeetri kaugusel, kus satelliidipildi järgi leidub juba ka rüsijääd ja pragusid. Sellistes oludest töötamiseks kasutavad Pärnu kalurid Piiroja enda konstrueeritud hüdrokoptereid, mis suudavad liikuda nii jääl kui ka vees.
«Paksu jää alla hüljes ei tule, ei ole hingamisauke. Aga kui õrnema jää peal oled, sööb pooled kalad ära. Võrkudega ei saa üldse püüda, need lõhutakse kohe ribadeks. Mõrd on tugevam, aga igasse kohta jälle ei sobi,» rääkis kalur. Tema sõnul on hülgeid iga aastaga üha rohkem ilmunud ja nad on näljasemad. Hüljeste hävitustööst saavad kalurid aru püünistesse jäetud kalapeade koguse järgi. Viimasel kohapüügipäeval jätsid kalurid võrgud ööseks sisse, kuna igas võrgus paistis juba õhtul olevat 10–12 kala ning hülgeid polnud näha.
«Hommikul saime tervena kätte kolm koha, ülejäänutest olid alles ainult pead ja võrgud olid räbalateks. Küllap oli terve koloonia pidusöögil käinud,» meenutas Piiroja.
«Siiani sõi ainult valget kala (siiga ja koha, toim), tänavu on hakanud ka ahvenat sööma. Ju siis on teisi kalu vähem või hülgeid rohkem. Ma ei imesta, et hülged linnadesse ronivad. Ei karda nad ka midagi, küllap on õppinud, et mõrrast on lihtsam süüa võtta kui ise püüda. Meie nõuame üleval mõrda, all vennad vahivad ja ootavad, et paat ära läheks. Siis ajavad kalad nurka ja kui nurgast enam ka ei saa, lähevad mõrrakoti kallale,» kirjeldas kalur konkurentide püügivõtteid.
Kuidas olukorda lahendada ja hülgeid kalapüünistest eemale peletada, ei oska Piiroja soovitada.
«Ise ma jahimees ei ole, aga seadusest sain aru, et paadist ei tohi neid lasta, isegi kui luba on. Aga ma lohutan ennast teadmisega, et loodus reguleerib ennast ise. Kui kedagi saab liiga palju, tuleb mingi sündmus, mis olukorra jälle tasakaalu viib,» arutles kalur ja lubas: «Püüame siis hüljestest teistmoodi kasu lõigata. Kui neil poegimisaeg kätte jõuab, hakkame huvilistele oma hüdrokopteritega merejääl hülgesafarit korraldama!»
/nginx/o/2021/02/05/13615403t1hf32c.jpg)