Juhtkiri ⟩ Moskva visiidi viljad

Josep Borrell. Foto: POOL/REUTERS

• Josep Borrell esines Moskvas tõsise valeväitega
• Euroopa Liidul tasub juhtunust teha järeldused
• Eri Vene-poliitikad ei ole kasulikud EL liikmesriikidele

Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Josep Borrelli möödunudnädalane visiit Moskvasse tõi Euroopale taas kord tõehetke, et Putini administratsioon ei ole suhete parandamisest huvitatud. EL peab nüüd oma laialivalgunud Venemaa-poliitikale selgroo leidma.

Visiidi negatiivsed tagajärjed on hästi kokku võetud Eesti uue välisministri Eva-Maria Liimetsa avalduses, milles ta kritiseeris Moskva-külastust ajal, mil Venemaa on vangi mõistnud Aleksei Navalnõi ja vahistanud mitu tuhat tema toetajat. Liimets juhtis tähelepanu Borrelli valeväitele, nagu poleks keegi ELi liikmesriikidest nõudnud sanktsioonide tugevdamist Venemaa vastu. Samuti kritiseeris ta Borrelli mõõdutundeta kiitust vaktsiinile Sputnik V ja hambutut esinemist Läti kaitsel, keda Venemaa süüdistas ajakirjandusvabaduse piiramises.

Meie välisministri kiire ja jõuline avaldus väärib tunnustust. Loodetavasti leiab Borrell võimaluse Liimetsaga suhelda, mida meie välisminister oma avalduses soovis. Nii saab Eesti vajalikku tähelepanu küsimuses, kus me soovime oma seisukohaga suuremat arvestamist.

Kriitika Borrelli ebaõnnestunud visiidile on olnud karm ja ühehäälne. Kuigi ta näitas end Moskvas nõrgana, ei näita tugevust ka ELi-sisesed kahtlused tema võimekuses ja erimeelsused Venemaa poliitika suhtes. Kahju ainult, et Venemaa reha peale on astutud jälle ja kõige kõrgemal tasandil.

Mitme eri Vene-poliitikaga Euroopa Liit on just see, mida Moskva ootab, et siis edasi mängida liikmesriike välja üksteise vastu, nõrgendades niigi lahkarvamustes olevat liitu.

Saadud õppetunnid võtab Borrell kokku visiidi järel tehtud blogipostituses: «Euroopa ja Venemaa kasvavad lahku. Tundub, et Venemaa tõmbub Euroopast üha eemale ja vaatleb demokraatlikke väärtusi kui eksistentsiaalset ohtu. Oleme teelahkmel. Praegu tehtavad strateegilised valikud määravad rahvusvahelise võimudünaamika 21. sajandil.»

Loomulikult tuleb Euroopa Liidul teha juhtunust tõsiseid järeldusi. Visiidi tulemuste põhjal on kavas arutelu niihästi 22. veebruaril ELi välisministrite kohtumisel kui ka 25.–26. märtsil ülemkogul. Tõenäosus, et Borrell selle tõttu tagandatakse, on küll väike, vähemalt on ELi president Ursula von der Leyen väljendanud oma täielikku toetust Borrellile. Kuid ELi kõrge esindaja väljavahetamine ei olegi keskne Euroopa poliitika väljatöötamiseks Venemaa suhtes. Oluline on leida suhtumises Venemaasse ühtsus ja seda ühtsust poliitikas ka väljendada.

Kui mitte muud, siis vähemalt vähendas Borrelli visiit valikute arsenali, kuidas Venemaaga suhteid arendada. Tugevama hääle saavad need jõud, kes soovitavad olla Moskvaga rangem ja põhimõttelisem.

Kuid nii nagu varem, on ka praegu riikidel oma erihuvid Venemaaga, olgu näiteks kas või Nord Stream 2 rajamine. Eesti ei peaks siin käituma omapäi või otsima võimalusi tegutsemiseks väiksemas ELi liikmesmaade ringis, sest mitme eri Vene-poliitikaga EL on just see, mida Venemaa ootab, et siis edasi mängida ELi liikmesriike välja üksteise vastu, nõrgendades niigi lahkarvamustes olevat liitu.

Seetõttu tuleb jääda realistlikuks ja püüda muuta Eesti põhjendatud seisukohad Brüsselis kuuldavamaks. Nüüd, kui meie hoiatuste tõsidusele on Venemaa taas kord pakkunud oma käitumisega kinnitust, on võimalused selleks suuremad.