ARVUSTUS Lavastus, mis viib müütilise mõtte maksimumi

Juhan Raud
, toimetaja
Copy
Hetk Renate Keerdi lavastusest «ÜLT», fotol Steffi Pähn, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Anti Kobin.
Hetk Renate Keerdi lavastusest «ÜLT», fotol Steffi Pähn, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Anti Kobin. Foto: Siim Vahur

Milleks meile teater? Ikka selleks, et avardada inimliku mõtlemise piire. Teatrikunst on kasvanud välja rituaalist, mis tähendab, et omal moel tõukub teater, vähemalt oma parimal kujul, alati otsapidi müütilisest mõttest. Laval luuakse alati uus aeg ja ruum, piiritletakse sündmuste käik ja võimaluste paljusus. Siin saavad kokku rituaalid ja sümbolid; kehad ja transformatsioonid; nali ja mütoloogia; keel ja afektiivsus. Kord kõneleb teatris naerev, kord aga nuttev mask. Kord on siin kaos (mitte kord!), kord aga mitte. Teater esitab, aga ka vormib oma tinglikkusega meie igapäevaelu.

Renate Keerdi uus lavastus «ÜLT» Eesti Noorsooteatris viib müütilise mõtte vaat et maksimumi. See kõneleb jõuliselt teisenemiste ja rituaalide keeles ning teeb seda võrratult. Siin ei ole Stanislavski haisu ka. Psühholoogia on inimestele, aga inimestest võivad saada loomad, võivad saada jumalad, võivad saada masinad… Kõik töötab kujundi- ja assotsiatsioonipõhiselt, ometi jutustatakse meile põnevat lugu.

See lugu rullub lahti katkestuste ja üleminekute, mitte sõnade kaudu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles