Karmo Tüür: riiklusmuudatus, kool ja koroonaviirus

Karmo Tüür. Foto: Mihkel Maripuu

Koroonaviiruse pandeemia võib olla päästikmehhanism pikaajalisteks muudatusteks. Pikalt hoogu kogunud punnseis muutuvas elukorralduses võib saada lahenduse. Või vähemalt tõuke lahenduse suunas, kirjutab poliitikaanalüütik Karmo Tüür.

Viimased aastakümned koos oma tehnoloogilise ülihüppega on loonud uuelaadse olukorra, mida võib sõnastada trilemmana: kiviaegsed instinktid, keskaegsed institutsioonid ja tulevikutehnoloogia. Seletan alustuseks selle kolmikseisu lahti nii lihtsalt, kui oskan.

Kiviaegsed instinktid. Inimestena pole meist mitte kuhugi kadunud kõige algsemad, lihtsamad instinktid, millest praegu on olulisim grupikuuluvuse vajadus. Inimene on sotsiaalne olend ning ümbritseva maailmaga suhestumine jaotuse meie-nemad abil muudab hakkamasaamise lihtsamaks. Oma grupile ollakse lojaalsed, võõramärgilisi koheldakse vähemalt umbusuga, mida praegu on kombeks märgistada ksenofoobiana.

Keskaegsed institutsioonid. See termin on kõige vaieldavam, aga palun võtta seda omamoodi kunstilise markeeringuna. Pean selle all silmas hierarhilisi lojaalsusmudeleid, mida me teame tänapäeval eelkõige riikidena. Olgu see siis religioossel või lepingulisel baasil või nn rahvusriigina tunnetav ühendus, aga see on lojaalsus, mille aluseks on suuresti territoriaalne kuuluvus. Ma olen lojaalne sellele riigile, sest... Ja siis tulevad erinevad seletuskäigud. Või siis ei vaevutagi endale midagi seletama, võetakse kuuluvust sellesse ühendusse loomuliku ettemääratlusena.