AK ⟩ Kenn Konstabel: kas piiranguväsimus on müüt?

Kenn Konstabel Foto: Erakogu

Haigus ise ning sellega kaasnevad muutused tööturul ja elukorralduses võivad täiesti objektiivselt mõjuda väsitavalt – selle väsimuse vastu ei aita piirangute leevendamine, kui see toob kaasa nakatumise kasvu, kirjutab psühholoog Kenn Konstabel. 

Inglismaa juhtiv tervishoiuametnik Chris Whitty on umbes aasta tagasi väljendanud mõtet, et koroonapiirangutega ei tohiks alustada liiga vara – kui seda teha, siis inimesed väsivad nii-öelda vangis elamisest ega suuda enam piiranguid järgida. Sama ideed on väljendatud ka reljeefsemalt: inimesed pidavat piirangutele vastu pidama vaid paar nädalat – kui see aeg on möödas, siis lähevad nad tänavale rüselema, isegi kui on parajasti pandeemia kõrgpunkt. Või pehmemalt: tuleks arvestada, et hea ja õige käitumise säilitamine on väsitav. See kõlab inimsõbralikult; ei saa vaielda ka sellega, et piirangud peaksid olema põhjendatud ega tohiks olla karmimad, kui vaja. Aga kas väsimus on siin ikka asjakohane põhjendus?

Väsimust täpselt defineerida ei ole lihtne, kuid vähemalt mõnes asjas ollakse ühel meelel – näiteks selles, et väsimus on ajutine. See on seisund, mis läheb pärast küllaldast puhkust üle. Ideele, et piirangud tekitavad väsimust ning seega kutsub pikk piiranguperiood automaatselt esile piirangute eiramise, on antud ka nimi: «käitumisväsimus» (behavioural fatigue).

Psühholoogiateaduses sellist terminit ei kasutata ning ka idee ei ole baasteadmistega kooskõlas: üldjuhul on ikkagi nii, et käitumine muutub sagedase kordamise järel harjumuspäraseks, seega mitte raskemaks, vaid lihtsamaks. Lasteaiast saadik on meile korrutatud: ära võta teise asju, ära pane kätt tulle ja enne söö soolast, siis magusat. Nende piirangute järgimine ei valmista enamikule meist mingeid raskusi. Seetõttu on eksperimentaalpsühholoog Nigel Harvey püüdnud jälile jõuda, kust «käitumisväsimuse» mõiste pärineb ja kas sellel ideel on ka mingi tõendatav alus. Kirjalikest allikatest ei õnnestunud tal idee autorit selgelt tuvastada ning tagantjärele ei taha seda keegi omaks võtta – pärast seda, kui on välja arvutatud, kui palju elusid oleks Ühendkuningriigis säästetud, kui rangemate piirangutega oleks 2020. aasta kevadel alustatud kas või nädal varem.

Varasemate haiguspuhangute ajal tehtud uuringud näitavad, et karantiinipiirangud tekitavad pigem harjumuse. Näiteks on küsitletud inimesi, kes olid nädalaid karantiinis 2003. aasta SARSi puhangu ajal Kanadas – nad jätkasid paljude karantiiniajal kohustuslike käitumisviisidega ka pärast karantiini lõppu. See on oluliste järeldustega teadmine. Kui piirangud tekitavad