AK ⟩ EKI keelekool: mis on ühist sõnadel ja pingviinidel

Geda Paulsen Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Sõnaliikide hägusatest piiridest kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemteadur Geda Paulsen.

Koolis õpime, et sõnad jagunevad liikidesse ja meil on nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad, määrsõnad, kaassõnad (ees- või tagasõnad), arvsõnad, hüüdsõnad, sidesõnad, ase­sõnad.

Sõnaliigid on olnud kasutusel üsna muutumatul kujul antiikajast saadik. Platon eristas nimi- ja tegusõnu ning Aristoteles nelja sõnaliiki: nimisõnu, tegusõnu, artikleid ja sidesõnu. Esimeses kreeka keele grammatikas, Tekhne grammatikes eristab Traakia Dionysos kaheksat sõnaliiki: nimisõna, tegusõna, partitsiip ehk kesksõna, (määrav ja umbmäärane) artikkel, asesõna, eessõna, määrsõna ja sidesõna. Kuulsa traakialase sõnaliigiloendist puuduvad omadussõna (mis kuulub nimisõnade rühma), hüüdsõna (mille lisasid ladina keele grammatikud) ja arvsõna; eesti keeles aga pole artiklit ning kesksõnu omaette sõnaliigiks ei loeta.

Sõnu esinemiskontekstis vaadeldes selgub, et sõnaliigipiirid ei ole alati päris selged, vaid sõnaliik on ideaalkategooria, mille sees leidub oma liigi «paremaid» ja ka «halvemaid» esindajaid. Seda võib võrrelda loomariigiga, kus pingviin on liigitatud linnuks, kuigi ta ei suuda lennata ja kasutab tiibu hoopis ujumiseks. Siiski on pingviinidel lindude perekonnaga ühiseid jooni: neid katavad suled, neil on nokk ja nad munevad. Ka sõnu nende grammatiliste ja tähenduspõhiste tunnuste järgi rühmadesse kombineerides tuleb vahel tõdeda, et mingi tasandi kriteeriumid reaalse keelega kohtudes ideaalile päris hästi ei vasta.

Keeles juhtub, et üht sõna saab sujuvalt kasutada kahes (või enamaski) liigis, näiteks vigur poiss ja poisi vigur – esimesel juhul käitub sõna vigur omadussõnana, teisel nimisõnana. Mõne kriteeriumi põhjal võib tekkida mitmetisi tõlgendusi; võtame kasvõi sõnad keerdus, käkras ja krussis: kas need vastavad küsimusele missugune? (= omadussõna) või küsimusele kuidas? (= määrsõna).

Eesti keelele on iseloomulik, et nimisõnavormidest võib kujuneda määr- või kaassõnu. See nähtus tuleb esile kehaosi tähistavate sõnade kohakäändeliste vormide puhul. Nii oleme saanud taga- ja määrsõnad kõrval, peas, jalust, kätte, sappa, kannule. See tendents ei piirdu sise- ja väliskohakäänete (kõrini) ega kehaosadega (tasuta, tuules). Omaette nähtus on aga deskriptiivsõnad sõnad, nagu klirinal, siuhti ja müraki: on need määr- või hüüdsõnad?

Milleks meile sõnaliigid, kui nende piirid ei pea? Seda on küsitud enne meid ja ilmselt küsitakse ka edaspidi. Vastus võiks olla, et sõnaliigid on tööriistad, mis aitavad meil keelt siiski üsna hästi kirjeldada ning näiteks keeli omavahel võrrelda.