Miski pole reaalsem kui hea väljamõeldis

Philip Pullman, «Salarahvas. Põrmu raamatu 2. osa». Foto: Raamat

Ükski Philip Pullmani senistest meil ilmunud raamatutest pole jäänud nii pooleli kui «Salarahvas». Triloogia «Tema tumedad ained» iga köide oli enam või vähem lõpetatud juhtum (ehkki läbiv liin arenes järgmistes osades omal moel edasi, luues nii tervikpildi).

Uue triloogia «Põrmu raamat» esimene osa «La belle sauvage» lõppes teekonna lõpuga. Teises osas jääb peategelane Lyra keset kõrbe mahajäetud linna varemete keskele, kus teda üllatuslikult juba teatakse oodata. Väljaspool varemeid passivad neiu naasmist mõrvarlike plaanidega jälitaja ning teejuht, kes pole päris see, kellena laseb end paista. Lyra on taas kord, arvatavalt enese teadmata, võtmeisik, tööriist, täidesaatja – osa suuremast, hoomamatust mustrist.

Kas on võimalik siseneda Pullmani detailideni läbi mõeldud ja usutavalt kirjeldatud paralleelmaailma n-ö poole pealt? Ehk peaks alustama eelneva triloogia esimesest osast «Kuldne kompass»? Nii ja naa. Muidugi on «Salarahvas» viiteid varem toimunule. Aga oleme ausad, kes üle aastate loetut enam detailideni mäletab. Selles mõttes võib küll sõidu pealt vagunisse hüpata.

Esimest korda ei aseta autor siin kesksele kohale ühtki lapstegelast ega ka mitte teismelist. Kunagi varem pole tema fantaasiaromaanide sisu olnud nii otseses seoses meie kaasaegses maailmas toimuvaga kui «Salarahvas». Siin tulevad mängu tõmmud põgenikud, terroristid, võimuhaaramine eriti kurikavalal, aga ka jõhkral moel, ravimifirmade salahuvid jms. Püstiaetud teemasid, paralleele tänasega, küsimusi ja kahtlustusi tekib lugedes küllaga ja loodetavasti saabub kolmandas osas selgus.