K, 30.11.2022

Keskkonnapsühholoog Grete Arro: RMK kampaaniasõnumite metsanduslik sürrealism

BNS
Keskkonnapsühholoog Grete Arro: RMK kampaaniasõnumite metsanduslik sürrealism
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Grete Arro
Grete Arro Foto: Erakogu

Pea pooleteisemiljonilise kommunikatsioonieelarvega RMK, mis on seatud haldama meie ühist vara, võiks pakkuda ökosüsteemi ja aineringe keerukusele paremini pihta saavaid sõnumeid, kirjutab keskkonnapsühholoog Grete Arro.

RMK väited, nagu tuleks kliimaeesmärkide täitmiseks ohverdada elurikkust, on märk keskkonnaalasest kirjaoskamatusest.

Reaalses maailmas edukaks toimetamiseks on vaja mõista, et mis tahes nähtuse kujunemisesse panustavad korraga mitmed tegurid. Näiteks kui arhitekt võtab ehitist luues arvesse vaid esteetikat, kuid eirab füüsikaseadusi, siis maja püsti ei püsi. Sest gravitatsiooniga ei saa kasumi huvides kompromissile minna.

Metsateemas aga püüab RMK ökosüsteemi komplekssuse ning toimimise seaduspärasid eirata. Poolikut tõde kandvad sõnumid mõjuvad asjasse mittesüvenejale seejuures üsna usutavalt. Sõnum ise ei pruugi kitsast vaatepunktist vaadates väär olla, aga iga formaalloogiliselt õige väide osutub paraku praktikas valeks, kui selle eeldused on valed.

Ignoreerides nähtamatut

On rida valdkondi, kus saab reaalselt eksisteerivaid, kuid nähtamatuid seoseid mõnda aega jätta tähelepanuta, enne kui tagajärg käes.

Näiteks enda tervislikku seisundit. Või enda ja keskkonna suhet – seda, mida me teeme inimeksistentsi võimaldavate ökosüsteemide, kliimasüsteemi ja aineringega.

Meil on kalduvus tegutseda selle keskkonnaosa suhtes, mida me suudame tajuda või mõista. Mittetajutava keskkonna suhtes me üldjuhul «ei käitu». See, mida meie aju jaoks olemas ei ole, ei pruugi meile vähimatki muret valmistada. RMK kampaania tundub nagu niisuguse pooliku maailmapildi kujundamise katse.

RMK kampaania väide nr 1

Kui mets saab piisavalt vanaks, võib selle maha võtta ja seotud süsiniku sahvrisse tallele panna – teha sellest pikka aega kestvaid puittooteid.

See kehtiks maailmas, kus tsivilisatsiooni olemasolu ei sõltuks elurikastest ökosüsteemidest. Metsa liigirikkust toetab aga enim selle rahulejätmine.

Järjekorras teise parema lahendusena on selleks püsimetsandus. Paljud liigid asustavad vaid metsi, mis on destruktiivsest inimtegevusest pikemat aega puutumatuna püsinud. See teadmine läheb vastuollu RMK väitega «kui mets saab piisavalt vanaks, võib selle maha võtta», sest sellisel juhul ei saagi osad liigid ju mitte kunagi eluõigust.

Jah, RMK hallatavatest metsadest on küll circa kolmandik range kaitse all, ent need metsad on kaugelt liiga noores eas, et võimalikele mitmekesistele kooslustele elupaika pakkuda.

Kui vaadata selle väite süsinikusidumist puudutavaid sõnumeid, siis ka siin on probleeme: esiteks pole vanad loodusmetsad emiteerijad, vaid olulised süsinikusidujad. Seega viib vanade metsade maharaiumine meid kliimaeesmärkidest hoopis eemale – pealegi veel olukorras, kus süsinikuheitme vähendamisega on tuline kiire.

Näiteks Kaarin Parts ja Liis Kuresoo on sel teemal Novaatoris ka loo kirjutanud: «Vanad metsad on olulised süsinikusidujad».

Kas süsinikku seovad metsas vaid puud?

Teiseks sisaldub metsade süsinikubilansis ka metsamulla süsinikusidumise võime, mis tähendab, et metsade muldadesse on seotud oluliselt oluliselt rohkem süsinikku kui seal kasvavaisse puudesse.

Lageraiepõhise metsandusega kaasneb mastaapne kuivendamine. See vähendab oluliselt orgaanikarikka metsamulla süsinikusidumist, rääkimata veekogude ning lõpuks ka Läänemere reostamisest hõljumi ja toitainetega. Seega, kes seni ei näinud metsakuivenduskraavi kui veekogude kinnikasvatajat, võib seda nüüdsest sootuks teise pilguga vaadata.

Kurss on võetud planeedi kuumenemisele

Kolmandaks teame, et süsinikusahvrisse ehk kestvustoodeteks läheb alla 20% mahavõetud puidust. Niisiis võtame suurema osa maha selleks, et kliimasoojenemist kiirendada, mitte et sellega võidelda, ning teatavasti on puidupõletuse emissioonid fossiilkütuste omadest suuremad – isegi kui mitte arvestada seda, et lähemas minevikus see nafta ise süsinikku ei sidunud, erinevalt puudest.

Neljandaks: kui kasutada kestvustoote argumenti, siis miks neid tooteid sel juhul nii palju vaja on – ei kõla ju eriti kestlikult. Kas need kestvusasjad lähevad siiski ruttu katki? Puitaken kestab õige hoolduse korral sadu aastaid.

Aga tõsisemalt – kui tänase, inimestele harjumuspärase elukvaliteedi oluliste komponentide, nagu julgeoleku, meditsiini, hariduse, toidu ja kultuuri säilitamine eeldab, et ülejäänud tahtmisepõhist tarbimist tuleks radikaalselt vähendada, siis miks on vaja nafta- ja muid tooteid kangesti puiduga asendada?

See viitab ju igal juhul tarbimispeo jätkamisele, mitte taandumisele. Ilmselt pole palju inimesi, kes igapäevaselt uusi puittooteid soetavad, kuna paljud puitesemed peavad tarbimiskultuuri vaatenurgast ka häbiväärselt palju sajandeid vastu.

Olukorras, kus paljud juba teadvustavad, et tarbimist tuleb vähendada, tuleks kriitiliselt üle vaadata ka nende asjade vajadus, mida me puiduga roheliseks peseme.

Milleks meile liigirikkus?

Põhjus on selles, et keskkond laiemas plaanis muutub kogu aeg – seda kasvõi juba astrofüüsikalistel põhjustel. Just liigirikkus on see, mis aitab ökosüsteemidel muutuvate tingimustega kohaneda.

Kiirete ja tavapärasest erinevate muutuste tingimustes on liigirikastes ökosüsteemides vähemalt osade liikide säilimine tõenäolisem. Liigivaeses süsteemis toovad talumisvõime piire ületavad muutused kaasa ökosüsteemi olulise muutumise ja seda eeldatavalt mitte suunas, mis tagaks meile tingimata tänased hüved.

Samuti leidub liigirikkas süsteemis tõenäolisemalt igale liigile mõni vastujõud – mitte üks ürask ei saa liigirikkas ja mitmevanuselises metsas võimu võtta, sest ta kas süüakse ära või ei pääse ta oma järgmisele toidulauale.

Viimaks võiks mõelda ka nii, et liigirikastel kooslustel on ka täitsa ilma meile kasulik olemata õigus olemas olla.

RMK kampaania väide nr 2

«Puit on taastuv loodusvara, mis kasvab alati tagasi».

RMK jätab siin arvesse võtmata metsamulla tekkeprotsessi. Kui järele mõelda, siis pole muld metsas ilmselt kogu aeg olemas olnud, vaid vajas tekkimiseks aega.

«Jätkusuutmatu metsamajanduse korral suudavad aastatuhandete jooksul kujunenud muld ja kõdukiht veel puid kasvatada, kuid niinimetatud uus mets vaesub ja haigestub seda kiiremini, mida nooremalt seal puud maha raiutakse ja mida vähem puitu jäetakse metsa,» kirjutas ökoloog Anneli Palo mullu suvel Rohegeeniuse artiklis.

Metsakõdu ja mullaelustiku väljakujunemist võimaldaks kas oluliselt pikem ajaline vahe raiete vahel või siis püsimetsandus.

«Metsa me midagi ei jäta, kõik tarvitame ära,» väidab RMK klipp, kust pärineb ka «alati tagasikasvamise» väide.

Jätkusuutlikult mõtlev puiduvaruja võiks endale ebavajaliku, mis muidu korstnasse saadetakse, metsale jätta. Igas metsas peaks olema ohtralt kõdupuitu, suuretüvelist lamapuitu, püstijäänud surnud puutüvesid ja muud kasulikku, mis paljudele liikidele, nagu sammaldele, samblikele, seentele, putukatele, lindudele ja pisiimetajaile ellujäämiseks oluline on.

Just paljud ohustatud metsaliigid on seotud surnud puiduga, mis annab «kõik tarvitame ära» lubadusele ähvardava värvingu. (vt ka seda või seda). 

Kuna RMK PR-kampaania on tekitanud sotsiaalmeedias rõõmsat saginat ja kähmlusi, kõlab aeg-ajalt RMK sõpradelt väide nr 3, millega rahustatakse elurikkuse kaole tähelepanu juhtijaid: «Need liigid lähevad teise metsa ja tulevad sealt pärast tagasi» ning «Loodus tühja kohta ei salli».

Samas kirjutas Eesti Ornitoloogiaühing juba 2017. aastal, et Eestist kaob just intensiivse metsaraie tõttu 60 000 linnupaari aastas.

Huvitav, miks nad kõik teise metsa ei läinud, vaid täiesti vastutustundetult lihtsalt ...kadusid. Lindude näol on meil vähemalt näide silmaga nähtavatest liikidest. Jääb selgusetuks, kuidas mullaelustik jalad selga võtab ja mil moel kolivad taime-, seene-, sambliku- ja putukakooslused naabermetsadesse, kus ehk neile sobivaid tingimusi polegi – isegi kui mets ise veel alles on.

«Tühjust mittesallivast loodusest» rääkides – ajaloos on piisavalt näiteid, kus just metsade raadamise tõttu on loodus tühja kohta sallima hakanud ning ümbritsevast keskkonnast sõltunud tsivilisatsioon hävinud.

Artikli valmimisele aitasid kaasa Anneli Palo, Mihkel Kangur, Liis Kuresoo ja Terje Põvvat.

Märksõnad
Tagasi üles