Paloma Krõõt Tupay: erakond Eesti moodi

Paloma Krõõt Tupay. Foto: Erakogu

• Poliitilised veendumused on erilist kaitset väärivad isikuandmed
• Erakonna mõte on olla inimeste, mitte riigivõimu ruupor
• Pole mõtet väita, et erakonnad saavad hakkama ilma rahata

Mis meie erakondadel õigupoolest olema peab ja millest neil puudu jääb, kirjutab Tartu Ülikooli riigiõiguse lektor Paloma Krõõt Tupay.

Sõna partei tuleb ladinakeelsest sõnast pars ja tähendab «osa». Mille või kelle osa on erakond? Küsin seda küsimust igal aastal värskelt õigusteaduskonda astunud tudengitelt, kes on tulnud kuulama riigiõiguse loengut. Vastus? Vaikus. Valitsuse? Ei, vastab üks tudeng, on ju olemas opositsiooniparteid. Jälle vaikus. Kellest erakond koosneb? Poliitikutest. Aga kas erakonnal ei ole ka liikmed, meenub teisele üliõpilasele.

Kas erakonnal saavad olla põhiõigused? Ei, teab loengut tähelepanelikult jälginud tudeng teises reas, sest riigiorganitel ei saa olla põhiõigusi. Vastan, et erakond on eraõiguslik isik, mittetulundusühing ehk MTÜ. Ta on eraõiguslik isik, millel võivad olla põhiõigused. Jälle vaikus. Näiteks poliitiline sõna- ja arvamusvabadus, koosolekuvabadus, õigus jääda truuks oma veendumustele.

Igal aastal on erakondade käsitlus see osa riigiõiguse loengust, mis on üliõpilastele kõige võõram, mille sisu jääb neile kõige kaugemaks. Milleks erakonnale põhiõigused? Kes need parteid õigupoolest sellised on, et põhiseadus nende olemasolu kaitseb, ja mis ülesanne on erakondadel demokraatias?

Riigikohus on hinnanud erakonna õiguste kaitse vajadust tagasihoidlikuks, kinnitades erakondade valimis­eelse välireklaami keelu põhiseaduspärasust (tõsi küll, eri arvamusele jäi riigikohtunik Jüri Põllu, kelle seisukohaga ühinesid riigikohtunikud Jüri Ilvest, Jaak Luik ja Märt Rask). Võimalust, et keeluga võiks poliitiline argumentatsioon muutuda sisukamaks, hindas riigikohtunike enamik tähtsamaks erakonna vabadusest levitada oma poliitilisi vaateid ja koguda demokraatlikus konkurentsis valijate hääli.

Igal aastal on erakondade käsitlus see osa riigiõiguse loengust, mis on üliõpilastele kõige võõram, mille sisu jääb neile kõige kaugemaks.

Sellisena teenib piirang ­eeskätt niigi «teada-tuntud» olijate ehk suurparteide huve, kelle vajadus tõmmata valija tähelepanu oma olemasolule ja poliitilistele eesmärkidele on väike­parteide ja uute tulijatega võrreldes palju väiksem, kirjutasid eri arvamusele jäänud kohtunikud. Nüüd teame, et õigus oli neil, kes hoiatasid, et regulatsioon tekitab kiusatust sellest kõrvale hiilida ja toob kaasa lisatööd üleastujate kontrollimiseks. Poliitilise ­välireklaami keelu kaotamist 2019. aastal põhjendas riigikogu sellega, et piirang ei täitnud oma eesmärki.

Tagasihoidlikuks on Eesti ­õigus hinnanud ka erakonna liikmete kaitse vajadust. Minule teadaolevalt ainsa demokraatliku riigina maailmas näeb Eesti Vabariigi õigus ette, et inimese erakondlik kuuluvus tuleb kohustuslikus korras avalikustada. Samal ajal ütleb põhiseadus, et riigiasutused ei tohi kodaniku tahteta talletada andmeid tema veendumuste kohta. Samuti kinnitab isikuandmete kaitse õigus üle Euroopa, et poliitilised veendumused on erilist kaitset väärivad ­isikuandmed, mille töötlemisega kaasneb ­eriline diskrimineerimisoht. Poliitiliselt ebastabiilses riigis võib «vale» erakonnakuuluvus saada inimesele saatuslikuks.

2004. ja 2008. aastal ametis ­olnud õiguskantslerid on kinnitanud, et peavad erakondade nimekirjade avalikustamist põhiseaduspäraseks. Õiguskantslerid ei ole jätnud käsitlemata ka ebavõrdse kohtlemise keeldu. Ohu kohta, et erakondlik kuuluvus võib viia diskrimineerimiseni näiteks tööturul, kui tööandjale ei meeldi tööle kandideerija erakondlik kuuluvus, on mõlemad kinnitanud, et põhiseadus keelab diskrimineerimise. Aga ­kuidas peaks põhiseadusesse kirjutatud keeld kaitsma konkreetsel juhul kandideerijat, kes ei saa kunagi teada (päris) põhjust, miks ta kandidaatide hulgast välja langes?

Kui kõrgelt hindab riik, kes oma inimestele selliseid nõudeid esitab, nende osalemist poliitilises otsustusprotsessis ehk teisisõnu demokraatiat? Kas asjaolu, et inimene soovib oma liikmemaksuga ühte või teist poliitilist aadet toetada, astumata ise aktiivselt poliitikasse, on taunitav? Julgeoleku eesmärgil või erakonna liikmete miinimumarvu kontrollimiseks ei ole tervete nimekirjade avalikustamine vajalik. Asjaomastele asutustele ja õigustatud huvi korral saab anda ligipääsu nimekirjadele, ilma et kõigi liikmete nimesid avalikuks tehtaks.

2 MÕTET

• Ainsa demokraatliku riigina maailmas näeb Eesti Vabariigi õigus ette, et inimese erakondlik kuuluvus tuleb kohustuslikus korras avalikustada.
• Peaksime looma läbipaistvust, aitamaks mõista, et erakonna mõte on avada igaühele meist võimalus kujundada poliitikat vastavalt oma veendumustele.

Kui Inglise parlamendis sündisid 17. sajandil lõpul esimesed erakonnad, oli nende eesmärk esindada inimeste poliitilisi vaateid. Erakondadesse hakati koonduma selleks, et anda oma ühendatud häältele poliitikas kaalu, et saaks võimupositsioonidele «oma» vaadete esindajaid. Nii tuleb mõista ka riigikohtu seisukohta, mille järgi erakond on «demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel».

Erakondade tähtsuse ­kasvuga ja sellega kaasneva ­aktiivse poliitilise tegevusega ­kasvas ka erakondade rahavajadus. Just vasakpoolsetele erakondadele, ­kellel oli alguses suur, ent ­tagasihoidlike rahaliste võimalustega liikmeskond, olid liikmemaksud tähtis sissetuleku­allikas. Niimoodi sai iga liige aidata oma tagasihoidliku panusega kaasa erakonna edule. 1960. aastatel hakkas mitu Euroopa riiki toetama erakondade tegevust ka avaliku rahaga. Erakondade riikliku toetussüsteemi põhiline eesmärk on tagada võrdne poliitiline konkurents. Olukorras, kus poliitika pidev spetsialiseerumine ja rahvusvaheline haare nõuab suuri ressursse, peab ka väiksemate rahaliste võimalustega poliitilisele jõule jääma reaalne šanss võtta osa poliitika kujundamisest. Avalik rahastus aitab ära hoida olukorda, kus erakond sõltuks ühe või väheste suurtoetajate heldusest, kes vastutasuks ootavad erakonnalt oma huvide edendamist.

Kas erakondade ainurahastajaks võiks siis saada riik, nagu pakkus Jüri Ratas? Sõltuvus sellest ühest rahakotist ei erineks kuigivõrd olukorrast, kus erakond sõltub täiel määral ühe eraisiku heldusest. Asi ei ole ka selles, et «Eesti ei ole lihtsalt nii rikas riik», nagu vastas Ratase ettepanekule peaminister. Viiekümne aasta kogemus Nõukogude Liidu osana õpetas meile, et riigi erakond ei saa olla demokraatlik. Erakonna mõte on olla inimeste, mitte riigivõimu ruupor.

Demokraatiasse naasmine ei tundunud meile, eestlastele, raske. Raskem on olnud leida sisu ja mõtet parteidele ehk eestipäraselt erakondadele. Paljude Eesti inimeste silmis on erakond jäänud heal järjel inimeste klubiks, kuhu tullakse kokku, et veelgi paremale järjele jõuda ja riigi paremad palad omavahel ära jagada. Nii ongi jäänud nõrgaks see lüli, mida riigikohus nimetab erakonnademokraatiaks, ehk põhimõte, et erakond on «demokraatiat tagav sild ühiskonna ja riigi vahel».

Aeg on näidanud, et pelgalt käskude ja keeldudega seda silda tugevamaks ei ehita. Selle asemel peaksime looma läbipaistvust, aitamaks mõista, et ­erakonna mõte on avada igaühele meist võimalus kujundada poliitikat vastavalt oma veendumustele. Meil puudub aga muuhulgas siiani arutelu erakondade sisedemokraatia üle. Milline peab olema demokraatias erakonna (sisemine) korraldus, et olla piisavalt läbipaistev nii seest- kui ka väljastpoolt?

Erakonna toetamine ei ole häbiväärne ega illegaalne tegevus, vaid üks demokraatia väljund.

Ja miks mitte kaaluda keelu asemel võimalust anda juriidilisele isikule õigus teha erakondadele ­annetusi, kui kõik selle detailid on avalikud ja kontrollitavad? Pole mõtet väita, et erakonnad saavad hakkama ilma rahata, kui kolmekümne aasta kogemus on näidanud, et see nii ei ole. Lõpetaks ära ka erakonnaliikmete avalikku häbiposti panemise, mille põhiseaduspärasuses tuleb kahelda. See võiks anda inimestele tõuke erakonda astuda ja liikmemaksuga panustada. Erakonna toetamine ei ole häbiväärne ega illegaalne tegevus, vaid üks demokraatia väljund. Võib ja tuleb ­arutada ka selle üle, mil määral on erakondade ülalpidamiseks vaja riigi toetust ehk maksumaksja raha.

Poliitikatüdimuse vastu saame ­ainult siis, kui inimesed tunnevad, et neil on koht poliitikas ja võimalus seda kujundada. Seni, kui erakonnad jäävad Maalile ja Jaanile võõraks, jääb nõrgaks sild riigi ja tema inimeste vahel. Erakond, kes on sellest hästi aru saanud, on EKRE.