Usume või ei usu?

Heiki Nabi. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti spordimaastikku raputas 17. veebruari õhtu nagu väikelaps üllatusmuna. Kui Kelly Sildaru ja Lilian Talvingu paljastusi teleekraanil oskasime oodata, siis sellest veidi hiljem tulnud uudis, et maadluse kahekordse maailmameistri ja olümpiahõbeda Heiki Nabi dopinguproovist leiti keelatud ainet, oli kui välk selgest taevast.

Doping on maadluses selge probleem, kuid spordifännile pakub lohutust tõik, et ekspertide sõnul oli Nabi proovis halb analüütiline leid, mida ei saa kohe ristida positiivseks dopinguprooviks. Sama oli ju ka näiteks murdmaasuusatamise kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi kaasuses, keda lõpuks süüdi ei mõistetudki.

Muidugi hoiame pöidlaid ja varbaid ristis, et Nabi pääseb skandaalist puhta nahaga. Ta ise kinnitas korduvalt, et ei tea, kuidas keelatud aine letrosool tema organismi sattus. Samas tuleb olla valmis halvimaks: et hiidlane kasutas dopingut ning oli sellest teadlik. Spordiajalugu mäletab liiga palju juhtumeid, kus atleet vannub oma süütust, ent hiljem räägivad faktid teist keelt.