Riigikogu välispoliitika arutelust paistis, et paljud Eesti poliitikud näikse lootvat, nagu eelolevate aastate rahvusvahelistes suhetes ootab meid – kui USA popkultuurist kujundeid laenata – Empire Strikes Back, «Impeeriumi vastulöök». Usutakse, et kõik pöördub vanasse suunda ja möödunud sajandi üheksakümnendad tulevad tagasi. Paraku pole midagi eksitavamat. Pigem, jäädes kultuurianaloogiate juurde, rullub meie ees lahti «Müügimehe surm».
1990ndate välispoliitika tähendas neoliberaalsete väärtuste kehtestamist – veenmise või jõuga – globaalsel skaalal. USA ja Euroopa Liit võistlesid selle nimel, kes on efektiivsem selle ideoloogia tagaja, ning Eesti valis suuna olla neoliberaalide pailaps. Erastamisreformidega, kapitalile soodsa, kuid töötajate huve eirava maksusüsteemi loomise ning pensionite turujõudude kätte jätmisega osteti meile koht suurte ja vägevate laua taha, täites seal rolli «meie oskame kõige paremini Venemaa peale haukuda». Kuid 2008. aastal varises riigiregulatsioonidest vabastatud neoliberaalne majandus kogu maailmas kokku ning riigid pidid finantssektori välja ostma. 2020. aasta koroonakriisis on riigid pidanud välja ostma kogu majanduse. Praegu ei saa keegi enam tõsise näoga rääkida, et «vähem riiki» ja «rohkem vabakaubanduslepinguid» toovad õnne meie õuele ja ühiste solidaarsete sotsiaalsete garantiide asemel tulevad pensionid, kooliharidus ja nõrgemate toetamine jätta turu hoolde. Sellisest müügimehest pööratakse ära, isegi siis, kui ta nimetab oma kauba ümber «demokraatlikeks väärtusteks».
/nginx/o/2017/08/25/7027819t1h102c.jpg)
/nginx/o/2021/02/21/13642912t1h8121.jpg)