Andres Herkel: vaktsiinidiplomaatia sünd

Andres Herkel, Foto: Konstantin Sednev

Vaktsiinidel on ka poliitiline pale, kirjutab kolumist Andres Herkel.

Äsja ilmunud kogumikus «Acta Semiotica Estica XVII» võtab Andreas Ventseli artikkel pulkadeni lahti meediakajastuse Venemaa humanitaarabi saatmise puhul Põhja-Itaaliasse, kui seal oli koroonaviiruse pandeemia surmavaim laine. Jutt on Venemaa strateegilisest narratiivist märtsis 2020, mis kujutas Euroopa Liidu suutmatust ja osavõtmatust, mida korvas Venemaa kui tõelise sõbra õilis abi.

Kui lipuvärviehtes Vene sõjaväeautodega Itaaliasse viidud abi tekitas laialdast vastukaja, oli see siiski ühekordne aktsioon. Seevastu praegune vaktsiinide geopoliitika on küllaltki sarnane, aga ajalised ja ruumilised mastaabid on palju laiemad. Arusaam, et vaktsiinide puhul poliitika ei loe ja esikohale tuleb seada inimelud, on oma eetilises paradigmas kahtlemata ainuõige, kuid see ei tee olematuks strateegiliste narratiivide kasutamist.